Kohv voolab allamäge

Hiliskevadel ja varasuvel hakkasid analüütikud rääkima kohvi hinna tõusule pööramisest. Räägiti sellest, et turg pole enam depressiivne, et tarbimine kasvab (International Coffe Organizationi ehk ICO andmeil 2,2% aastas) ja ka lihtsalt sellest, et ega kohvi hind ei saa väga pikalt nii madalal olla. Toona maksid rohelised röstimata kohvioad New Yorgis 1,2 dollarit nael (2,6 dollarit kilogramm).

Augusti alguses, kui hind kukkus alla 1,1 dollari nael, rääkisid analüütikud meediakanalitele, et kohe-kohe hinnalangus lõpeb. Kohvi lühikeste positsioonide arv ulatus siis rekordilise tasemeni, pooleni Brasiilia aastasest saagist.

"Me ei näe enam pikka aega turgu nii suure hulga lühikeste positsioonidega," rääkis CNBC-le augustis Hackett Financial Advisorsi tegevjuht Shawn Hackett. Tema sõnul on oodata peatset lühikeste positsioonide katmist ja hinnatõusu.

Seesama 1977. aasta kohvi hinnatõus tegi tootjariigi Vietnamist. Kohvi hinna järsk tõus viis toonase sotsialistliku Ida-Saksamaa kriisi: sakslased olid harjunud kohvitama, kuid kohvi ostmiseks ei jätkunud kõrge hinna tõttu enam välisvaluutat. Hädas idasakslased sõlmisid tarnelepingu toona samuti sotsialistlike riikide sekka kuulunud Vietnamiga, et pääseda Brasiilia hinnadiktaadist. Nüüdseks on Vietnam Brasiilia järel suuruselt teine kohvieksportöör.

Teine suur kohvi hinnatõus oli 2011. aastal, kui ikaldus samuti osa Brasiilia ja Colombia kohviistanduste saagist, kuid siis kohviubade naela hind enam 3 dollarini ei küündinud.

Et Brasiilia osa maailma kohvitoodangus on vähenenud poolelt kolmandikule, siis nüüd ei põhjustaks võimalik ikaldus seal enam hindade mitmekordistumist maailmaturul. Ikaldust pole Brasiilias ka ette näha: ICO teatel on arabica ubade toodang kohvimaal aastate keskmisel tasemel ja robusta ubade saak samas taastunud paari varasema aasta kehvadest tulemusest.

Suve algul pani üleriigiline veoautojuhtide streik küll kohviubade ekspordi mõneks ajaks seisma, seejärel tekkisid konteinerite nappuse tõttu kohvilaadungitest ummikud Brasiilia sadamates, kuid augustis tehti varasemate aastatega võrreldes ekspordimahus suureks kärisenud vahe kiirelt tasa.

Vietnami kohvisaagi prognoos selleks hooajaks on 15,5% suurem kui mulluse hooaja 29,5 miljonit kotti ube. Aasta algusest on selle Kagu-Aasia riigi kohvieksport kasvanud koguni 19%, võrreldes mulluse sama ajaga.

Suurtest kohvitootjatest on küll mõnevõrra hädas Etioopia, kus vaidlused maaomanike ja tootjate vahel ning madal efektiivsus võib osa tootjaid lõpetama sundida ning kogueksporti vähendada; samuti Colombia, kus tootmise omahind on esiteks kõrge ja kus teiseks ähvardab kohviistandusi troopilise ilma fenomen nimega El Nino. Kuid arvestades, et need kaks riiki toodavad kokku üle nelja korra vähem kui kaks esimest, Brasiilia ja Vietnam, ei ole nende hädade mõju kohvi maailmaturuhinnale nii märkimisväärne.

Pool sajandit tagasi see oligi nii. Praegu on aga tootjate hulka lisandunud Aasia riigid, kust tuleb aasta-aastalt aina suurenev osa maailma kohviubade saagist.

1966. aastal toodeti maailmas 4 miljonit tonni kohviube ja kohviistanduste all oli 9,5 miljonit hektarit. Kõige suurem tootja nii istanduste pindalalt kui ka kogutoodangult oli toona mõistagi ka kohvimaaks kutsutud Brasiilia. Suured tootjad olid veel Colombia, Etioopia, Elevandiluurannik ja Angola.

2016. aastal troonib Brasiilia endiselt liidrikohal nii tootmismahult kui ka istanduste pindalalt, kuid ülejäänud pilt on muutunud. Vietnam on Colombiast tootmismahult möödunud ja võimsalt teiseks tõusnud. Elevandiluurannik ja Angola on tootjate esikümnest kadunud. Kogutoodang on kasvanud 9 miljoni tonnini ja istanduste pindala 11 miljoni hektarini.

Kui 50 aastat tagasi oli Aasias vaid üks suur kohvitootja – Indoneesia –, siis nüüd mahuvad esikümnesse lisaks ka Vietnam ja India ning esikümne piiril varitsevad Laos ja Hiina.

Kui vaadata ÜRO põllumajandusorganisatsiooni FAO statistikat hektari tootlikkuse kohta, saab asi selgeks: efektiivsemad Aasia tootjad on kohvitootmist ilmselgelt ebaefektiivselt Aafrikalt üle võtmas. Brasiilias annab istanduse hektar keskmiselt 15 tonni saaki, Vietnamis 24 ning Hiinas 27 tonni. Kohvipuu päriskodu Etioopia istanduse hektari keskmine saagikus on aga kõigest 7 tonni, Angolas 3 ja Elevandiluurannikul alla tonni.

2016. aastal toodetud 9 miljonist tonnist kohviubadest tuli Aasiast kolmandik, ligi 3 miljonit tonni. Teise kolmandiku tootis Brasiilia. Ülejäänud 3 miljonist tonnist 2 on pärit Colombiast, Peruust ja Kesk-Ameerikast – nii et Aafrika toodang on kõigest umbes miljon tonni, üheksandik maailma kogutoodangust.

Aasia tootjad on esile tõusnud erineva kiirusega. Indias ja Indoneesias on kasvatatud kohvi juba pikka aega. 50 aastaga on tootmismaht viiekordistunud ja jõudnud kahe riigi peale kokku miljoni tonni piirimaile.

Vietnami esiletõus algas 1990. aastatel. Kahe aastakümnega on kohviistandusteks pööratud 600 000 hektarit maad, suur osa sellest vihmametsad, ning jõutud 1,5 miljoni tonnise aastatoodanguni. Uusimad tulijad Hiina ja Laos tootsid tosin aastat tagasi kahe peale kõigest 50 000 tonni kohviube aastas; praeguseks on toodangumaht viiekordistunud ning arvestades istanduste kasvutempot ja head saagikust on nende riikide jõudmine tipptootjate sekka kõigest mõne aasta küsimus.

Aafrika teeb vähikäiku

Ainsad Aafrika riigid, kes praegu rohkem toodavad kui pool sajandit tagasi, on Etioopia ja Uganda. Mujal Aafrikas on kohvitootmine teinud vähikäiku – küll sisesõdade, küll investeeringute vähesuse, küll kliimatingimuste muutumise tõttu.

Kunagi 300 000 tonni aastas tootnud Elevandiluurannik saadab maailmaturule nüüd vaid 100 000 tonni. 1966. aasta maailma neljanda tootja Angola aastatoodang on kuivanud kokku koguni 15 korda, napi 14 000 tonnini. Toodang on vähenenud tuntumatest kohvitootjariikidest Keenias, Tansaanias, Madagaskaril ja Kongo DVs.