Parimad palad aastast 2018

2018. aastaks on Eestist tõepoolest saanud hea toidu maa. Aasta eredaim elamus oli aga sugugi mitte mõni gurmeelikke kõrgusi ründav restoran, vaid liharestoran One Sixty. Kõikide tunnuste järgi võiks arvata, et One Sixty ei saa mulle kohe kuidagi meeldida – keskendutakse lihale ja õllele, millest kummastki ma eriti ei hooli. Veinid on viletsad (vähemalt tol päeval) ja serveeritakse neid tavalistest rohmakatest veeklaasidest. Pealegi jagab restoran ruume mootorrattapoe või töökojaga – senises elus pole mul neisse iial asja olnud. Kõigest hoolimata sai One Sixtyst aasta lemmik, millele mõtlemine ajab veel nüüdki rõõmsalt muigama, sest seal on kõik nii lahe.

Kui One Sixty oli täielik üllatus, siis teine aasta tippude hulka kuuluv söögikoht, endistes Bocca ruumides uksed lahti teinud Ore, asetus justkui etteantud mustrisse: ühelt poolt kohustas taset hoidma asukoha kuulsusrikas minevik, teiselt poolt oli noor kokk Silver Saa juba korra teinud ilmvõimatut, viies oma eelmise restorani Fabriku paari kuuga Eesti tippude hulka. Ores särab tema kokanduslik anne veelgi eredamalt, maitsenaudinguid täiendab mäng teks­tuuride ja visuaalsete efektidega. Ore aga mitte ainult ei toida, vaid ka teenindab hästi.

2018. aasta rõõmsate sündmuste hulka jääb ka taaskohtumine Andrei Šmakoviga, peakokaga, kes 2000. aastate alguses viis lühikese ajaga restorani Kadriorg Eesti tippude hulka, kuid viimastel aastatel on teinud ilma Moskva restoranimaailmas. Nüüd on aga taas ka siin võimalus osa saada tema kulinaarsest loomingust: Andrei käe all on Tallinnas Narva maanteel teinud uksed lahti TAR TAR köök + baar. Isegi TAR TARi tausta teadmata saab uudsel moel kokku pandud menüüst ja maitsetest aru, et tegemist on värskete tuultega siinsel pisut ühekülgseks kippuval kulinaarsel maastikul.

Uusi kohtumisi vanade tegijatega pakub ka Pazzo Tallinnas Pagari tänaval. See on Eesti jaoks uut laadi veinibaar, kus tegijad kolmekordne Eesti meistersommeljee Ketri Leis ning Leiva ja Umamiga tallinlaste südamed võitnud Kristjan Peäske ja Janno Lepik. Pazzo tähendab itaalia keeles pöörast ning natuke pöörane ja seiklushimuline ja omapärane nende uus ettevõtmine ongi. Päris kindlasti on aga pöörane sealne veinivalik ja ka teenindus. Aga mitte ainult suured nimed ja säravad kohad ei teinud rõõmu. Mul oli väga hea meel, et leidsin üles Nuudli, tagasihoidliku Tai toitu pakkuva kioski, mis peidus bensiinijaama ja autoremonditöökoja vahel. Päikeselise Tai ehedad ja vägagi taskukohase hinnaga road on siinse kaamosliku talvega toimetulekul suureks abiks.

Kuigi pealkiri lubab parimaid palasid, tahaks ikka natuke ka kurta. Kui siinsetel gurmaanidel läheb juba väga hästi, siis alternatiivgurmaanidel veel mitte: maitsenaudingud on garanteeritud vaid siis, kui sööd liha või kala ning jood selle kõrvale õlut või veini. Kui aga oled taimetoitlane, siis nii hästi ei pruugi minna. Nälga ei jää nad enam ammu, kuid ikka veel tundub taimne toit olevat represseeritud. Isegi heades restoranides tuuakse see lauale, kuidas juhtub.

Ka karsklastel ja mittekarsklastel, kes parajasti alkoholi ei taha, on endiselt väga raske. Vett on küll kõikjal, vähemalt pudeliga. Päris paljudes kohtades on ka paar alkoholivaba õlut, aga veini enamasti mitte. Kõikvõimalikke karastusjookideks klassifitseeruvaid suhkrujooke on ka, aga kui teenindajalt nende suhkrusisalduse kohta küsida, saab vastuseks parimal juhul, et hea küsimus, lähen ja vaatan, halvemal juhul lihtsalt õlakehituse.

Avati esimene tõsiselt võetav austri- ja mere­annirestoran The Nautilus, kus peale austrite pakutakse ka mitut liiki karpe ja krevette, langustiine, homaare ja kaheksajalgu, jõevähki, kuning- ja lumekrabisid.

Peale Odessa ei tea ma ühtegi linna, kus oleks välja kujunenud eripärane, lausa rahvus­köögiga konkureeriv toidukultuur. Rõõmustasin, kui Tallinnas tegi uksed lahti ehtne Odessa restoran: omanikud on odessiidid, menüü koosneb põhiliselt Odessale omastest roogadest ja isegi kokad käivad vahetustega Odessast Tallinnasse tööle.

Tulivee restoran Ida-Virumaal Purtse rannas on tõestanud, et häid restorane vajatakse kõikjal, jätkuks ainult häid mänedžere, kes need korralikult käima tõmbavad.

Tabaci baar-brasserii ühendab hea joogi ja maitsva söögi. Sealne joogikaart on põnev kui krimka, põnevust jätkub ka menüüsse, mis küll mitu korda lühem.

Eesti kuulsaima restoranipere Zaštšerinskite kõige uuem ja kõige ilusam restoran Mantel ja Korsten tegi lõpuks uksed lahti.

Koma tuli, nägi ja võitis. Võitis lühikese ajaga enda poole õlle ja hea toidu sõprade südamed.

Kalamajas on tõenäoliselt peatselt restorane rohkem kui elumaju. Otse Balti jaama taga on nüüd Ülo, mis vanaaegsele nimele vaatamata viskab nooruslikke krutskeid.

Last but not least. 2018. aasta jääb Eesti gastronoomia ajalukku ajana, kui Hõbelusika konkursil hakati välja andma meediaauhinda. Ei saa salata, et minu silmis teeb selle eriti väärtuslikuks asjaolu, et auväärt žürii pidas selle vääriliseks siinkirjutajat. Jagan tunnustust teiega, mu armsad ja kannatlikud lugejad – ilma teie nüüdseks juba üle pooleteise aastakümne kestnud huvita minu restoranilugude vastu poleks see olnud võimalik.