Eesti ettevõtlus 30: defitsiit, vangikong ja võlglasele vastu pead

Lavale astusid taasiseseisvunud Eesti esimese erataksofirma ESRA juht ja omanik Heiti Gross ning Taxify kaasasutaja Martin Villig, Hansapanga asutaja Jüri Mõis ja finantsidu Monese pealik Norris Koppel ning ettevõtja Hans H. Luik.

1987. aastal esimese taksofirma ESRA asutanud Heiti Gross meenutas, et tahtis saada taksoäris suureks tegijaks. Mõte asutada oma firma tuli sellest, et ta oli töötanud 14 aastat taksopargis ning tundis sel ajal palju teisigi juhte.

Tollal käis aga äri ajamine hoopis teisiti kui tänapäeval. Gross meenutas, et raskeks tegi äri käivitamise tõsiasi, et pea mitte midagi ei olnud saada. Defitsiit olid autorehvid, taksomeetrid, plafoonid. Palju tuli endal välja mõelda ja kokku kraapida. „Tänapäeval on aga nii, et kui on raha, pole üldse mingit probleemi,“ ütles ta.

Kõva sõna oli Grossi sõnul see, kui ESRA sai endale raadiojaama sageduse loa. Eestis luba ei väljastatud, vaid selleks tuli minna Moskvasse sideministeeriumisse. „Ei usutud, et selle saame, aga saime,“ ütles Gross.

Probleemne oli ka paberimajandus. ESRA tipphetkel oli tööl umbes 700 taksojuhti. „Inimesed tulid meie juurde oma eraautodega. Selleks, et neid tööle võtta, pidime vormistama pakkide viisi pabereid. Aga mis teha, aeg oli selline,“ rääkis Gross.

Tänapäeval on taksondusäri muutunud vaat et kardinaalselt. Näiteks kui ESRAl oli omal ajal kaks dispetšerit – üks Olümpia hotellis ja teine lennujaamas –, siis tänapäeva Eesti suurimal taksofirmal Taxifyl pole ühtegi dispetšerit.

Taxify üks asutajatest Martin Villig naljatles, et üheks sarnasuseks ESRAga võib pidada seda, et ka Taxify alustas oma tegevust Tallinnas. Kasvukiirus on aga meeletult erinev – ainuüksi eelmisel aastal alustas Taxify tegevust 6-7 riigis. „Täpselt enam ei mäletagi, mitmes,“ sõnas Villig.

Gross märkis, et nii 30 aastat tagasi kui ka praegu on äris läbilöömiseks vaja ettevõtlikkust ja töökust. Üks ühine joon 30 aasta taguse ja praeguse aja Eesti taksondusel on aga veel. Nimelt töötas 80ndate lõpus Tallinna ettevõtlusosakonnas Tiit Villig, kes on Martin ja Markus Villigu isa. Tiit Villigu üks kohustus oli kontrollida, kas ESRA juhtidel on paberid korras.

Kunagise Hansapanga üks asutaja Jüri Mõis rääkis, et 30 aastat tagasi oli pangandusmaailm hoopis teistsugune kui praegu. „Rahareformi ajal oli Eestis 43 panka. Ühiskond oli läbipaistmatu ja pooled pankurid pandi vangi, sest nad olid kurjategijad,“ rääkis Mõis. „Ka EVEAl oli ju tollal oma pank, ometi selle juhte te täna siia kutsuda ei tahtnud,“ naljatles ta.

Mõisa sõnul oli vanasti panganduses peamiselt kolm asja teisiti kui praegu: polnud internetti, mobiile ega võlaõigusseadust. „No kuidas sa annad laenu, kui seadusi pole? Ütleme, et anname vastu pead, kui tagasi ei maksa?“ meenutas ta.

Lõpuks sai Hansapank äri käima. 1992. aastal oli panga klientide varade väärtus kokku 27 miljonit krooni. „Praegu on see summa mu raamatupidaja päevalimiit,“ naljatles Mõis. Ent tol ajal oli see summa suur – 10% Eesti pangandusturust oli Hansapanga käes.

Inglismaal töötav fintech'i esindaja Monese juht Norris Koppel ajab hoopis teistsugust pangandusäri kui Jüri Mõis 30 aastat tagasi. Tehnoloogia on arenenud niivõrd, et kui tõmbad alla Monese äpi, saab klient välismaal avada pangakonto vaid kahe minutiga. „Me oleme mobiilne pank ja tahame tavapangad välja vahetada,“ rääkis Koppel. „Kui astud välismaal tänavalt mõnda panka sisse, siis läheb reeglina paar kuud kuni pool aastat aega, et muutuda kliendikõlblikuks. Meie võtame selle probleemi ära,“ märkis Koppel.

Äri püsti panemiseks Koppeli sõnul nad jalgratast leiutama ei pidanud. Selle asemel, et mõni uus pangandusvorm välja mõelda, keskenduvad nad kohalike pankadega partnerlusele. Enamik kliente asub praegu Inglismaal, Saksamaal, Prantsusmaal ja Hispaanias, Eestis kliente eriti pole.

Ekspress Grupi omanik Hans H. Luik meenutas, et 30 aastat tagasi oli ühiskonnal meedia vastu tohutu usaldus. „Ma ei kujuta ette, et see usaldus kunagi tagasi tuleb. Praegu on meediat palju, kuid maine pole kõige parem. Aga mis siin nutta,“ rääkis ta. Vähemalt üks asi on meedias Luige sõnul jäänud samaks. Nimelt on tema sõnul Eesti meedia olnud alati äraostmatu.

Luik meenutas, et aastaid tagasi kuulis ta kuulujuttu, justkui saaks konkureerivas lehes raha eest endale artiklit osta. Selle tõendamiseks tegi ajalehtede liit eksperimendi, lastes ühel väikeettevõtjal proovida raha eest artiklit lehte saada. „Sellise telefonikõne peale suunati ta reklaamiosakonda,“ ütles Luik.