Sangar: tootmisest Eestis ei tasu kinni hoida

Saks nentis, et ka nemad jäid eelmisel aastal oma pikaaegsest kliendist ilma just tootmiskulude tõttu, mis viis Tartu tehases 65 töökoha koondamiseni. "See on reaalsus, et Eestis on tootmise omahind ainuüksi tööjõukulude näol vähemalt kaks korda kallim kui meist tuhande kilomeetri kaugusel kuskil lõuna suunas,“ rääkis Saks.

Selle kliendiga olid nad koostööd teinud paarkümmend aastat. Aasta-aastalt olid nad aga sunnitud müügihinda tõstma ning mingil hetkel tuli ette kriitiline piir, kust klient enam ülespoole ei tahtnud minna ja kust neil polnud enam mõtet soodsamalt müüa. Sellest taastuvad nad senini, sest suures ettevõttes ei saa kulusid kuigi kiiresti kokku tõmmata.

Selle kohta, et Baltika valib tootmiskohana praegu Türgi ja Lõuna-Euroopa vahel, ütles Saks, et riigil ei olegi tähtsust. "Pigem on küsimus konkreetsetes tootmiskohtades: millise kvaliteedi ja hinnaga sa sealt toote kätte saad ja kuidas sa suudad sealt logistika üles ehitada.“ Kuna Baltika on suur bränd ja kogused on suured, usub Saks, et nad suudavad logistika Lõuna-Euroopast või Türgist korraldada.

Saksa sõnul soovivad mõned kliendid kindlasti, et rõivad oleksid Eestis toodetud, aga tema hinnangul soovitakse toetada pigem kodumaist ettevõtlust ja kodumaist majandust, mida tootearenduse, toodetele lisaväärtuse tekitamise ja nende müümisega nii Sangar kui ka teised siinsed brändid endiselt teevad. "Tingimata ei pea seda tootmist hoidma, kui see majanduslikult kuidagi välja ei mängi, sest raudne reegel on see, et üldjuhul üks euro tootmise omahinnas võimendub pärast kolmeks kuni viieks euroks jaekaubanduses lõpptarbija jaoks. Kui me nüüd arutlemegi, kas keegi on valmis kümme eurot rohkem tootmise eest maksma ja pärast 30 eurot rohkem selle müümisel poes, on tavaliselt see koht, kus kliendid ütlevad, et minu jaoks on oluline hind.“

Sangar on viinud enamiku tootmisest Ukrainasse. Sangari ja Rootsi brändi Oscar of Sweden pea 300 000 särgist tuleb 100 000 Eestist ja ülejäänu väljastpoolt. "Pigem olen mina näinud seda, et viimasel kümnendil on õmbluse kvaliteet kõikides riikides läinud paremaks, mitte halvemaks. Selle taga on üldine tehnoloogiline areng. Tootmiskohtadel on paremad seadmed, info liikumine on kiirem ja kogu ettevalmistav töö on paremini organiseeritud.“

Saksa sõnul on Ukraina koostööpartneri kasutamine olnud omahinnale hea ning see on ka lihtsam kui ise toota. "Alati on kõige keerulisem opereerida tootmisettevõtet, sest tootmisettevõte peab täitma oma tootmismahu ühtlase töövooga. Kindlasti on lihtsam olla tellija kui tootja rollis, aga samas kriitiliselt tähtis on Eesti rõivatootjate jaoks säilitada enda majas tootearenduse võimekus. Kui see kaob, sõltume me sellest, mida meie partnerid meile pakkuda oskavad.“

Aasiasse Eesti brändidel Saksa sõnul tootmist viia ei tasu, sest sealt ei suudeta uut kollektsiooni piisavalt kiiresti laiali saata. "Kui sa tellid Hiinast oma kaupa ja tahad seda meretranspordiga kuus nädalat tuua, ja suudad selle aja ära kannatada, siis on see okei. Aga kui sa tahad saada nädala jooksul peale tootmiskohast lahkumist toodet poodidesse, siis sa pead kasutama selliseid riike, mille vahel toimib edukas ja kiire logistika." Ta märkis, et Prantsuse ja Briti brändid on viinud tootmise näiteks Marokosse, kuid meie Marokot kasutada ei saa.

"Meie puhul peab vaatama, millisesse riiki toimib maantee transport mõistlikult ja kiiresti, sest lennutransporti kasutatakse rõivaste puhul vaid äärmisel juhul," ütles Saks.

Seda, et Baltika oma brände koomale tõmbab, peab Saks mõistlikuks, sest paljusid brände turundades on kulud suuremad ja pilt segasem. "Mingisuguses faasis on brände enda portfelli osta vajalik ja kasulik, et müügimaht üles saada ja jõuda teatud tasemeni, aga mingist hetkest, kui turud kukuvad või keskkond või olukord muutub, tuleb brände koondada."

Saks märkis, et praegu on investeerimine ja kasvamine hädavajalik ja nii otsivad Sangar, Marat ja Oscar of Sweden, kuidas saaks võtta juurde uusi tootegruppe. "Näiteks Sangariga, mis on hästi meestekeskne bränd, peame me kindlasti muutuma rohkem naistele orienteerituks jne."

Tema hinnangul saavad siinsel turul ellu jääda ainult need, kes toimetavad võimalikult laia ampluaaga ja müüvad tooteid eri segmentidesse ning püüavad erinevaid tarbijagruppe. "See on tegelikult ühe linna suurune turg, kus me toimetame," ütles ta selle kohta, et kõik brändid võistlevad siin 1,3 miljoni tarbija nimel.