Jaga lugu:

Holm: silmakirjalik on raha juurde küsida

Riigikontrolör Janar Holmi sõnul peaks me küsime, et kui raha põleb, kas me peaksime siis üldse nii palju koguma.  Foto: Andras Kralla

Riigikontrolör Janar Holmi sõnul vaadatakse riigi reservidega seotud teemal valesse kohta: nähakse hiirte näksimist, aga ei panda tähele lageraiet.

Sellega vastas Holm rahandusminister Toomas Tõnistele, kelle arvates pole valitsusel pole mõtet raha seisma jätta. „Ei tasu vaadata, kuidas hiired alt seda närivad ning aastatega kuhi väheneb,“ väitis Tõniste.

Äripäeva raadio hommikuprogrammis rääkinud Holm peab silmakirjalikuks, et tööandjatelt ja töötajatelt küsitakse töötukassale järjest raha juurde, viidates, et see aitab kindlustuda rasketeks aegadeks, ja siis teisest otsast võetakse pool sellest rahaks muuks otstarbeks kasutusse. „Ma arvan, et see raskete aegade retoorika on õige, aga ta peaks kehtima ka keskvalitsusele – kuidas me siis lahendame olukorra, kui seda raha on vaja,“ ütles Holm.

Holm kirjutas tänases Äripäevas, et valitsus on pistnud käe sügavale töötajate ja tööandjate hoiupõrsasse. Aastatel 2011–2012 liideti likviidsusreserviga töötukassa ja haigekassa reservid ja toonane rahandusminister Jürgen Ligi ütles 2011. aasta sügisel, et nende kassade raha saab kasutada eranditult ainult nende sihtotstarbeliste ülesannete täitmiseks ja nii see ka jääb.

Kas on nii jäänud?

See ei ole tegelikult probleem. Riigi rahavoogude juhtimiseks, sesoonsete kõikumiste katmiseks on see ju täiesti mõistlik. Küsimusele, kas see raha on jäänud töötukassale, haigekassale ja teistele, kes seal hoiustanud on, saab vastata, et formaalselt küll, jah, aga peamine küsimus on see, kas see raha sisuliselt olemas on. Mulle tundub, et see käsi muutub üha pikemaks ja üha lähemale jõuame põhjale sellel hoiupõrsal, nii et varsti pole enam midagi võtta. Küsimus on, mis saab siis, kui saabub see hetk, milleks seda raha koguti.

Kui palju sealt siis välja võetud on?

No praegu on see umbes 600 miljonit. Hoiustatud on 1,3 miljardit – seal on töötukassa haigekassa, seal on riigi sihtasutused. Aga riigi likviidseid reserve ennast on alles ainult 657 miljonit, nii et tegelikult siis umbes 643 miljonit on see, mis on läinud ja seda on 200 miljonit rohkem kui aasta tagasi.

Rahandusminister Toomas Tõniste on öelnud, et kuna raha hoidmine on kulukas, siis ongi mõistlik kasutada ja kui seda raha läheb vaja, et siis saab laenu võtta näiteks riik. Te olete selles skeptiline?

Jah, ma lugesin seda ka, et raha ei peaks seisma, et muidu hiired söövad ära. Aga minu meelest, kui kujunditega jätkata: et kuna hiired võtavad seda null koma protsenti, siis teeme kohe lageraiet – võtame kohe 50 protsenti maha. No ja siis läheme teise põllu otsa, kus on töötajad ja tööandjad, ja ütleme neile, et aga vaat teie istutage puid edasi, sellepärast et tulevad rasked ajad ja selleks ajaks on raha vaja. See on pisut silmakirjalik. Ma arvan, et see raskete aegade retoorika on õige, aga ta peaks kehtima ka keskvalitsusele – kuidas me siis lahendame selle olukorra, kui seda raha on vaja.

Õnneks on selge, et seda raha ei ole ka töötukassale korraga vaja, et seda päevapealt välja maksta, kui midagi juhtub. Aga kas meil plaan on olemas? Kogu selle teema kõige suurem probleem on, et me keskendume üksikutele küsimustele. Meil on küsimus selles, et meil on raha, kas me siis seda kasutada ei või, aga tuleks küsida, milleks me seda kasutame. Kui raha põleb, siis on küsimus, kas me peaksime üldse nii palju koguma. Küsida võiks seda, kui palju üldse on näiteks töötukassal vaja raha selleks, et kriisiga toime tulla.

Ma lugesin Janno Järva hinnangut umbes aasta tagasi, kes ütles, et selle rahaga tuleks toime päris mitme väikse kriisiga ja juba ka suurega – kuhu me siis edasi läheme? Mulle tundub lihtsalt, et seda raha kasutatakse sellepärast, et seda on võimalik teha.

Fakt on see, et praegu me oleme üsna piiri peal sellega, et kui see kriis saabub, siis seda ressurssi ei ole tegelikult.

Pigem võiks ju alandada maksemäära, kui ei ole nii palju raha vaja?

Kõigepealt on küsimus selles, kui palju seda raha vaja on. Siis, kuidas seda hoida. Praegu on tõesti ju finantsturud sellised, et nii-öelda hiired on sees. Ja siis saab vastata küsimusele. Aga praegu on tõesti silmakirjalik, et kuskil nurgas on vajadus valmistuda rasketeks aegadeks, aga teises nurgas kasutatakse seda raha täpselt nii, nagu vaja on, et valitsussektori eelarvepositsioon oleks enam-vähem. Ja see ei ole aus.

Te toote oma tänases kommentaaris Äripäevas välja, et selles teemas peitub oht ka uue koalitsioonileppe jaoks, mis praegu arutlemisel on. Mis oht see on?

See on oht, mis eelmiste koalitsioonide puhul moodustamisel on reaalsuseks saanud, ehk seda võetakse kui allikat, kust on võimalik raha võtta tavapäraste või uute heade mõtete katteks, ja üleskutse ongi seda märgata. Kui lugeda likviidsusreservi märksõnu pealiskaudselt, jääb mulje, et see väheneb vaikselt, aga kuskil taga on tegelikult palju suurem probleem ja sellega tuleb arvestada. Ma arvan, et ei ole asjakohatu arutada ka valitsusel seda, kui suur peaks olema reserv, mis töötukassal on, muu hulgas kindlasti seda, kas see reserv on piisav, aga see tähendab midagi nende maksemäärade jaoks. Nii et praegu on teatavas mõttes see hetk, kus seda on võimalik teha.

Kas poliitikutel on valmisolek seda teemat üldse arutada?

No kui ma täna Äripäeva lugesin, siis ma saan aru, et põhiprobleem on hiired. Aga ei ole, põhiprobleem on saed, mis on selle reservi kallal, ja senikaua, kuni me aru ei saa, et see probleem on, liiga palju lootust ei ole.

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Hetkel kuum