Imeline Ajalugu: niiditõmbamised ja skandaalid Oscarite jagamisel

Kuid õiglus ei pääse alati võidule. Äsja ilmunud ajakirja Imeline Ajalugu veebruarinumber avaldab, kuidas auhindade jagamist mõjutavad nii kulissidetagused niiditõmbamised ja avalikud skandaalid.

Alasti mees jooksis üle lava

1974. aasta auhinnatseremoonia juht David Niven jõudis vaevu teadustada, et järgmisena tuleb lavale Elisabeth Taylor, kui tema selja taga jooksis üle lava alasti mees. Robert Opel tegi käega võitu sümboliseeriva märgi ja jõudis veel kuulda publikus istunud naiste kiljumist, enne kui lavalt jälle kadus.

Palju viitab sellele, et Opeli etteaste oli korraldajate poolt plaanitud, et tõmmata galale tähelepanu ja suurendada televaatajate hulka. Robert Opel enda versiooni avaldada ei jõudnudki - ta hukkus 1979. aastal tulevahetuses.

Rikkur varastas Orson Wellesi Oscari

Filmilavastajal Orson Wellesil tuli tunnistada, et võimsate ja rikaste varvastele astumine läheb kalliks maksma. Tema film "Kodanik Kane" räägib rikka meediastaari Charles Foster Kane'i elust. Peategelase prototüübiks oli samuti rikas meediamogul Randolph Hearst. Hearst arvas, et ta on filmis tehtud ebameeldivaks kujuks ning ka ei meeldinud talle, et tema armukest kujutati andetu lauljannana.

Hearst kasutas kogu oma mõjuvõimu, et "Kodanik Kane'ile" ära teha. Esmalt püüdis ta ära keelata filmi levitamist, kuid see tal ei õnnestunud. Seejärel keelas ta oma firma ajalehtedel filmi mainida. Ta alustas suurejoonelist kulissidetagust kampaaniat ka Hollywoodis, kus tal oli palju tutvusi. Hearsti eesmärk oli mõjutada Akadeemia liikmeid filmi poolt mitte hääletama. See tal ka õnnestus. "Kodanik Kane" sai 1942. aastal üksnes parima algupärase käsikirja Oscari.

Vähesed mäletavad filmi "How Green Was My Valley". Kuid just see draamafilm sai "Kodanik Kane'i" asemel pärjatud parima filmi ja parima režissööritöö Oscariga. Film teenis ühtekokku kuus miljonit dollarit. "Kodanik Kane" on nüüdseks sisse toonud aga 1,6 miljardit.

Marlon Brandot esindas indiaanlane

1973. aastal võitis parima meesnäitleja Oscari Marlon Brando "Ristiisa" filmis mängitud Vito Corleone rolli eest. Brando ei ilmunud aga auhinnatseremooniale, vaid saatis enda asemel pikajuukselise rahvarõivais indiaanlanna, kel oli kaasas pikk protestikõne. Indiaanlanna Satcheen Littlefeather loobus Brando nimel auhinnast ning rääkis, kui stereotüüpselt - ehk vaid verejanuliste metsinimestena - armastab Hollywood indiaanlasi kujutada.

Gala korraldajad olid Littlefeatherile eelnevalt öelnud, et kui ta kavatseb Brando pika kõne tervenisti ette lugeda, siis lülitavad nad mikrofoni ühel hetkel lihtsalt välja. Laval ilmselgelt närvis olnud Littlefeather luges kõnest ette nii palju kui jõudis, saateks pahameelehüüded saalist, ja lahkus lõpuks siiski publiku heatahtliku plaksutamise saatel.

"Tänapäeva apokalüpsis" kaotas argidraamale

Ajalugu on näidanud, et suurejooneline ja dramaatiline põnevusfilm ei võida alati peaauhinda. 1979. aastal nõustusid paljud, et abielulahutust käsitlev draamafilm "Kramer Krameri vastu" Dustin Hoffmani ja Meryl Streepiga peaosades on suurepärane film. Kuid enamik kriitikuid ei nõustunud Akadeemia otsusega, et see on parem Francis Ford Coppola "Tänapäeva apokalüpsisest". "Kramer Krameri vastu" võitis 1980. aastal Oscari muu hulgas parima filmi ja parima režissööritöö eest. "Tänapäeva apokalüpsis" pärjati vaid parima heli ja parima kaameratöö auhinnaga.

Otsustavaks sai asjaolu, et aasta varem sai parima filmi tiitli Michael Cimino "Hirvekütt". Paljude hinnangul ei saanud lasta sel juhtuda, et kaks aastat järjest võidab Vietnami sõda käsitlev film. Taas kord olid poliitika ja Hollywoodi intriigid sekkunud auhindade jagamisse.

Barbra Streisandi kostüüm paistis läbi

1969. aasta Oscarite galal välja- ja läbipaistvat õhtutualetti kandnud Barbra Streisandi pilt kaunistas järgmisel päeval pea kõigi ajalehtede esikaasi. Ta nimelt ei kandnud tavalist kostüümi, vaid Arnold Scaasi disainitud pidžaama-stiilis õhtutualetti, mis fantaasiale just palju ruumi ei jätnud. See oli mõeldud kandmiseks intiimses õhtuses valguses, kuid lava tugevate prožektorite valgustus muutis riietuse täiesti läbipaistvaks. "Ma tõesti ei märganud seda varem," ütles Streisand hilisemal pressikonverentsil.

Nii astuski Streisand rahulikult lavale, et võtta vastu talle omistatud auhind rolli eest filmis "Naljakas tüdruk". Kogu saal jälgis teda veelgi pingsamalt siis, kui ta keeras kaamerale selja, et lavalt lahkuda - kostüüm oli selja tagant veelgi paljastavam.

Streisand sai tänu õhtutualetile tohutu tähelepanu osaliseks ning see käivitas naiste seas uue võistluse - kes kannab Oscarite galal kõige väljakutsuvamat kleiti.

Spielbergist vaadati korduvalt mööda

1980. aastatel tundus, et Steven Spielberg ei saa kunagi Oscarit. Vaatamata menufilmidele nagu "E.T. - sõber kaugelt", "Indiana Jones kadunud laeka jälil", "Lõuad" ja "Kolmanda astme lähikontaktid", ei pööranud Akadeemia talle suuremat tähelepanu. 1986. aastal püstitas ta omamoodi kurva rekordi: tema film "Purpurtoonid" esitati Oscarile lausa 11 kategoorias, kuid ei võitnud üheski. Alles 1993. aastal Akadeemia leebus ja Spielbergi õnn pöördus: "Schindleri nimekiri" sai parima filmi Oscari.

Hitchcock jäigi Oscarist ilma

Õudusfilmide meister Alfred Hitchcock andis 1940.-1960. aastatel välja rida edukaid filme, sealhulgas sellised šedöövrid nagu "Psühho" ja "Vertigo". Oma eluaja jooksul ta aga Oscarit ei saanud.

Kui "Psühho" kaotas 1960. aastal parima filmi kategoorias John Wayne'i "The Alamole", tõstsid kriitikud häält ning hakkasid rääkima Akadeemia äraostetavusest. 1968. aastal anti Hitchcockile lohutusauhinnana Oscar elutöö eest.

Loe lähemalt ja vaata pilte Imelise Ajaloo veeburarinumbrist.