Eesti teadlase argipäev loteriirattal

Domineerivalt detsentraliseeritud ja konkurentsipõhine rahastus on tekitanud ülikoolide sees mitmesuguseid keerulisi väljakutseid.

Esiteks, kuna teadusgrupi ellujäämine ülikoolis sõltub sellest, kui palju grupp suudab endale ise eri allikatest raha hankida, siis on teadlastel tugevad ajendid taotleda raha kõikidest allikatest, kust võimalik – mida rohkem raha suudetakse genereerida, seda tõenäosem on ellujäämisvõimalus. Vaid kõige tugevamad grupid saavad endale lubada luksust “valida”, millistest allikatest raha taotleda. Vajadus pidevalt projekte kirjutada ja raha saamisel projekte administreerida on ressursikulukas ning vähendab tegelikult teadlaste aega sisulise teadusega tegeleda.

Teiseks, projektipõhine teaduse rahastamine tähendab, et teadusgruppidel – aga ka instituutidel ja teaduskondadel – on peaaegu võimatu ette planeerida, kui palju neil on kasutada ressursse keskpikas perspektiivis, kuna rahastuse saamine on ennustamatu. Selline ebastabiilsus pärsib võimalusi võtta ette uurimusi, mille ajaline perspektiiv on pikem, kui projektitsüklid seda võimaldavad. Ebastabiilne rahastuskeskkond teeb raskeks akadeemilise järelkasvu tagamise: paljudele potentsiaalselt andekatele noortele pole sellises keskkonnas töötamine atraktiivne ja nad eelistavad valida teise karjääri.

Kolmandaks, detsentraliseeritud konkurentsipõhine teaduse rahastamine on tekitanud pingeid ülikoolide sees. Teadusgruppide ajendiks sellises rahastuskeskkonnas on püüda taotleda projektipõhist rahastust nii palju kui võimalik. Ülikooli keskse administratsiooni silmis on projektipõhine teaduse rahastamine aga pannud ülikooli kui terviku eelarve pingsasse seisu. Paljud teadusprojektid katavad vaid osa kaudsetest kuludest ja ülejäänud osa jääb ülikooli keskse eelarve kanda. Struktuurivahenditest rahastatud projektide jooksvate kulude katmiseks peab ülikool võtma arvelduskrediiti ning maksma kinni sellega kaasnevad intressikulud.

Detsentraliseeritud konkurentsipõhine teaduse rahastamine on seega Eesti ülikoolides tekitanud kolm paradoksi:

Mida edukamad on teadlased endale raha hankimisel, seda pingelisemaks muudab see olukorra ülikooli kui terviku eelarve jaoks.Mida edukam on instituut ja ka ülikool tervikuna projektipõhiste allikate kaudu eelarve kasvatamisel, seda suuremaks muutub finantsiline ebastabiilsus ning vajadus institutsionaalse rahastamise järele.Mida rohkem teadlased hangivad endale teadusrahastust ise, seda tugevamalt oleks vaja arendada ülikool keskse administratsiooni suutlikkust ülikooli arengut strateegiliselt suunata. Piiratud baasrahastuse tingimustes on aga ülikoolidel keerukas sellist suutlikkust arendada ning kesksel administratsioonil puuduvad rahalised hoovad ülikooli kui terviku arengut suunata.

Allikas: Nurkse instituudi blogi