Reformierakonna uuenemise aasta

Kallase suvel Soome ajalehe vahendusel antud poliitikast taandumise lubadust ei võtnud avalikkus muidugi tõsiselt. 4. detsembril ilmunud intervjuud loeti eest taha ja tagant ette, kuigi midagi uut Kallasel öelda ei olnud. Uus oli vaid see, et Reformierakonna kohta ütles kibedaid sõnu „tema ise“. Et Reformierakonnas on võim nihkunud väikese ringkonna kätte, ei ole isegi mitte laiale avalikkusele mingi uudis. Ei saa aga välistada, et kui Kallas kodustesse asjadesse uuesti sisse elab, siis on tal olulist öelda nii Reformierakonna kui ka Eesti poliitika kohta laiemalt. Isegi kui Kallasel Reformierakonna strateegiate kavandamisel enam rolli pole, pannakse tema sõnu avalikus ruumis hoolega tähele, ja sellega tuleb Rosimannusel ja Kristen Michalil plaane tehes arvestada.

Ansip

Andrus Ansip oli peaministri kohalt taandumisest teatanud juba 2012 23. veebruaril Tartus Vanemuise kontserdimajas peetud nn väsimuse kõnes, kus väsimuse-sõna käis inimeste, valijate kohta, tagantjärele omistati seda väsimust aga hoopis üheksa aastat peaministriametis püsinud Ansipile endale. Täpselt kaks aastat hiljem teatas Ansip sealsamas, et esitab peaministri ametist lahkumise palve presidendile 4. märtsil, ja seda ta tegi. Pärast Kallase põgenemist jäi Ansipil aega üle ja selle sisustas ta europarlamendi valimistel kandideerimisega: miks mitte võtta ka europarlamendi mandaat, kui parasjagu paremat teha pole. Kallasega kohtade vahetust kokku leppides ei huvitanud mis tahes mandaat vähimalgi määral ei Kallast ega Ansipit. Kokkuvõttes oli Reformierakonnal Ansipi kandideerimisest kasu: RE sai europarlamendis ühe oodatu asemel kaks kohta. Praegu Reformierakonda juhtivale rakukesele Ansipi lahkumine sobis. Ansipil nimelt on iga asja kohta oma arvamus ja kriitilises olukorras ei pruugi ta seda enda teada hoida. Kevadtormis peaministritoolile potsatanud Taavi Rõivaga seda muret ei ole.

Rõivas

Võib-olla tehakse Taavi Rõivale teda Taavi Rosimannuseks kutsudes ülekohut, kuid ei saa salata: Rõivast Kallase ja Ansipiga ühe pildi peal näha on ikka veel natukene naljakas. Nn broilerite põlvkonna tüüpilise esindajana „lapsest peale“ poliitikas olnuna puudub Rõival kokkupuude nn päris eluga ning liiga lähedal seismine erakonna tänastele „omanikele“ on Rõivast juba olulisel määral rikkuda jõudnud. Selle rikutusega kaasneva mõtteviisi presentatiivseim näide on Reformierakonna Ämaris filmitud reklaamiklipp Rõivaga peaosas, mille ettevalmistamisel ja teostamisel läksid peaministri ja erakonna esimehe positsioon lootusetult segamini. Sedasorti põhimõtteline eksimus demokraatia aluspõhimõtete vastu, mida ei Rõivas ega Reformierakond pole eksimusena tunnistanud, on iseenesest kõnekas ja näitab Reformierakonna juhtfiguure tulevikus enim ohustavat nõrka kohta: riigi ja valitsuserakonna samastamises väljenduv ilmeksimatuse sündroom teeb võimalikuks teised sarnased vead, mida ei pruugita andeks anda.

Rõiva puhul ei ole asi ilmtingimata nooruses, sest see on teatavasti viga, mis paraneb iga päevaga. Ka ei ole küsimus tuntuses: täna ei vajaks Rõivas enam oma olemasolu teadvustamise kampaaniat nagu kevadel vahetult pärast Reformierakonna lühikest peataolekut peaministriks saamise järel. Küsimus seisneb pigem pikaajalises poliitilises usutavuses: kui mõnes tulevases kriisiolukorras peaks liiga selgesti välja paistma, et Rõivas on vaid nähtamatu meeskonna esindusfiguur, kes tegelikult midagi ei otsusta, võib see tasapisi õõnestama hakata ka tema jalgealust erakonna sees.

Teised

Reformierakonna uuenemiskuuri käigus lendas üle parda mitu vana reformiparteilast, kes on pika aja jooksul erakonna nägu ja tegu kujundanud. Rahandusminister Jürgen Ligi ohverdamine nn Liginovski skandaalis oli ootuspärane pragmaatiline samm, Ligi poolt vaadates rubriigist „Iseloom on saatus“, RE poolt vaadates aga pigem: puhka pisut jalga, partei ei unusta sind. Ligi teeb eeldatavasti kevadel korralikuga häältesaagiga come-back'i, ja kui uue põlvkonna juurutatud poliitkultuur tal südant täis ei aja ja täis süda suu kaudu välja ei purska, võib Reformierakonnal temast veel palju kasu olla, sest paljuke seal nooremas põlvkonnas neid on, kes rehkendada mõistavad. Aga rehkendamisoskust läheb kindlasti tarvis, ega muidu Maris Laurit rahandusministriks toodud.