Riigireform kui asenduslubadus?

Riigireformi debatt keskendub kahele olulisele riigivalitsemise tasandile: poliitiline juhtimine (Riigikogu liikmete arv, erakondade rahastamine, huvigruppide kaasamine otsusetegemisse, avaliku sektori politiseeritus erinevate nõukogude jms näol) ning avaliku halduse korraldusele (ametnike ja kohalike omavalitsuste arv, asutuste dubleerivad ülesanded jms). Siin avaldub ka riigireformi debati suur lõhe.

Poliitilise juhtimise osas on erinevates debattides suhteliselt konkreetsed ideed – vähendada riigikogu suurust 30 saadiku võrra, panna riigiettevõtteid valitsema mittepoliitilised spetsialistid – mille taga võime näha sisulisi põhjendusi/eesmärke, nt muudatused riigikogu ja poliitiliste otsuste professionaalsuse ja kvaliteedi suurendamiseks, seda tulenevalt nii enesekriitikast kui konkurentide kritiseerimisest.

Avaliku halduse korralduse küsimustes on lahendused palju hägusamad ja tihti seotud mitte sisuliste argumentide, vaid pigem üldiste väliste sümbolitega, nt ametnike arvu vähendamise sidumine elanike arvu vähenemisega, lähtumine arusaamast, et avalikus sektoris ollakse de facto alati ebaefektiivsed ja erasektori eeskuju järgides saab alati paremaks muutuda. Mart Laari riigireformi idee pakub siinkohal kõige konkreetsemana välja, et ministeeriumite arvu peaks vähendama kahe või nelja ministeeriumi võrra, kuid ei ütle siiski otse välja, milliseid ministeeriumi peaks siis kaotama/liitma.

Ajaloohuvilistele, näiteks IRL ühe eellase Res Publica poliitilisele areenile tuleku maimanifesti (1998) – Eesti idee: vähene ja tegus riik – pani ette vähendada riigi halduskulusid liites omavahel esiteks kultuuri- ja haridusministeeriumid ning teiseks tollane teede- ja sideministeerium ja majandusministeerium (ehk tänaseks üheks saanud majandus- ja kommunikatsiooniministeerium) ning põllumajandusministeerium.

Eks ka tänased ministeeriumite liitmise ideed ei keerle kaugemal tolleaegsest loogikast – liitmine vähendab halduskulusid (kuigi viimaseid on vahepealsel ajal püütud juba vähendada ka ühtsete tugiteenuste keskuste, uue haldusjuhtimise jms ideede kaudu) – ega juba mainitud liidetavate kandidaatidest.

Ometi ei taha/julge ükski debati vedaja (eriti poliitikute seas) nendes küsimustes selgeid seisukohti sõnastada: mida liita, kust kärpida, kus on tehtud valesti, kus saab paremini? Kui riigireformi debatis lihtsalt öelda, et iga pool saab natukene paremini või vähemaga rohkem, siis on tänastel võimuerakondadel isegi osaliselt õigus: riigireformi eraldi tegevusena ei saa lubada ja teha, sest riik ja avalik haldus oma igapäevases töös ongi sisuliselt pidev riigireformimine.

Selleks, et väita, et kuskil konkreetses kohas saab avaliku haldust pidada üleval odavamalt ja ühiskonna probleeme lahendada või avalikke teenuseid pakkuda kiiremini, kvaliteetsemalt või paremini, ei piisa lihtsalt üldisest halduskulude ja efektiivsuse retoorikast. Vaja on ka konkreetse poliitikavaldkonna või riigi ülesande sisulist mõistmist ja hindamist. Näiteks sisuline arutelu teemal kas Eesti tippspordi langeva edukuse taga on selle vähene rahastamine või hoopis halb korraldus, sest tippspordi arendamine ja toetamine sobib paremini haridus- ja teadusministeeriumi või kaitseministeeriumi mõttemalli ja poliitikakujundamise tavadesse (mh treenerikoolituse, sportlaste treenimistingimuste jms korraldus) kui kultuuriministeeriumi?

Selliseid debatte – ka palju tundlikemas küsimustes nt perevägivalla, hariduse kvaliteedi, majanduse konkurentsivõime jms küsimustes – peavad  Eesti pigem valdkonnaentusiastid ja eksperdid väljaspool valimisdebatte. Ometi oleks sellised sisulised arutelud avaliku halduse ümberkorralduste ja riigireformi detailsete lubaduste/valikute eelduseks.