Täis kõht kasvatab majandust

Kogemused ütlevad, et see ei ole õõnes poliitiline lubadus, vaid parandab oluliselt kodanikkonna elukvaliteeti. Näiteks Soomes, kus 2009. aastal langetati toiduainetele kehtivat käibemaksumäära, jõudis see samm reaalse hinnalangusena päriselt tarbijani. Sama vajaks ka Eesti.

Praegu kehtib Eestis toiduainetele 20% käibemaksumäär, samal ajal kui eeskujuks olevas Euroopas on see määr oluliselt madalam – Norras 15%, Soomes 14%, Rootsis 12%, Saksamaal 7%, Suurbritannias koguni 0%.

Inimesed, kellel kõht on täis, on töökamad ning viivad elu edasi. Annet eestlastel on, aga seda tasub rohkem realiseerida. Just siin, kodumaal.

Kui edu sooviv poekett püüab igapäevases konkurentsivõitluses oma püsikliendile vaid parimat pakkuda, peab täpselt samuti käituma ka riik. Ning alati parimast kaubast ei piisa – konkurendiks võib olla isetegemine, mitte naaberpood või –kett. Eestil tuleb oma kodanikkonna nimel võistelda riikidega, kes pakuvad head töökeskkonda, motiveerivat palka, igakülgset väljaõpet. Paraku on need riigid Eestile väga lähedal, mis teeb selle võistluse palju raskemaks.

Keskmine eestimaalane on nagu Šveitsi armee taskunuga – tõeline multitalent. Eestis peabki inimene kõigega hakkama saama – kuna turgu on vähe, oma tööjõudu müüa on raske ning kõike osta pole mõistlik või koguni võimalik.

Eestis on tavapärane, et kõik inimesed teevad kõike – kontoritöötaja muutub peale päevatööd ehituspoest läbi hüpates meistriks ning paigaldab koju jõudes uue parketi või aurusaunakabiini. Või kasvatab ise perele vajalikud köögiviljad (linnakorteris elades maitsetaimed) ning ravib terveks külmetunud pere. Ühesõnaga, multifunktsionaalsed eestimaalased teevad igapäevaselt väga paljusid erinevaid asju. Ka seda, mida nad võiksid osta või teenusena tarbida.

See tähendab, et eestimaalased on väga ettevõtlikud: nad saavad peaaegu kõigega hakkama – see on tegelikult hea pinnas ettevõtlusele, mis omakorda aitaks kaasa majanduskasvule.

Ühiskondlikus plaanis on eestlased rootslastega väga sarnased. Nii Eesti kui ka Rootsi ühiskonnas on väga tähtis usaldus. Eesti probleemiks on aga see, et riik ei ole suutnud oma kodanikes piisavalt usaldust tekitada – põhjus võib olla lühikeses iseseisvusajas. Eestil on vaja oma kodanikesse süstida usaldust kodumaa vastu. Rootsis on see just nii.

Olen Eestis elanud ja töötanud poolteist aastat. Selle ajaga olen saanud siinsest elust arvestava ülevaate. See, mida Eestist Euroopas räägitakse – tugev IT-riik ja palju muud head, vastab tõele. Eesti maine on väljapool kodumaad koguni parem kui kodus.

Eesti on innovatsiooniusku. Uuendustest pakatavad teenused nii era- kui avalikus sektoris, alustades mobiilsest parkimisest ja lõpetades e-valimistega. Ühtlasi muutuvad teenused kestlikult paremaks – Eesti areneb ning tahab edasi areneda. Motiveeritus on kiitust väärt.

Kuid on ka varjukülgi. Innovatsiooni rakendamisel tuleb palju tõsisemalt silmas pidada inimeste – nii kodanike, klientide kui ka töötajate – ootusi ja vajadusi. Kindlasti ei võida näiteks jaekaubandusettevõtete vahelist võidujooksu see, kes avab kõige enam uusi kauplusi, vaid see, kes oskab kõige paremini arvestada inimeste vajaduste ja soovidega. Stabiilset ettevõtlust saab ehitada eelkõige lojaalsusele, mille eeldused peab looma tööandja.

Pean võrdselt silmas nii ettevõtte töötajaid kui ka kliente. Seda mõtet saab edukalt laiendada kogu riigile ning Eestil on seda laiendust eluliselt vaja. Mis kasu on mugavast valimissüsteemist, kui inimesed oma kodust ja kodumaalt lahkuvad? See ei ole muidugi ainult Eesti, vaid kogu Ida-Euroopa probleem – 10 aasta jooksul 6 miljonit läändelahkujat kinnitab, et lahkumise põhjus on süsteemne, mitte üksiku riigi või selle valitsemise saamatus või ebaedu. Kui ei ole inimesi, ei ole tarbijaid, ei ole makse, ei ole riiki. Eesti saab ja peab siin midagi ette võtma, mitte alistuma negatiivsele trendile.