Kuidas maksustada e-residenti?

E-residentsuse programm on maailmas esimene riiklik start-up ja see on kõva sõna. Nagu ka muude ägedate start-up'idega, jääb siiski paljudele mõistetamatuks, mis kasu sellest kõigest on Eestile.

Praegu on Eestil üle 10 000 e-residendi, kuid pikemas perspektiivis on võetud eesmärgiks viia e-residentsus 10 miljoni isikuni maailmas. Kas need 10 miljonit hakkavad siis maksma oma makse Eestisse?

Maksutulu saamine pole e-residentsuse programmi kohaselt defineeritud kui peamine tuluallikas, vaid selleks on hoopis suurem kliendibaas ja e-reisdentide ettevõtetele mõeldud teenustest tulenev suurem tulu Eesti ettevõtetele (näiteks 1Office’i virtuaalkontor või juriidiline nõustamine).

Samas hakkab olema e-residentide loodavatel ettevõtetel kohustus tunda kohalikku maksusüsteemi, deklareerida ettevõtte tegevust maksuametile ja maksta ka makse, kui selleks on olemas vastav alus. E-residendid ei räägi aga Eesti keelt, ei tunne Eesti maksusüsteemi ja elavad Eestist kaugel ning kõhutunde põhjal ei maksa keegi makse. Kuidas saame maksud e-residentidelt kätte? 

E-residentide seaduskuulekuse valdkonnas on riigimaksude kättesaamine neilt, kes Eestis või Eesti kaudu äri hakkavad ajama, üks põhimõttelisem probleem, mis vajab lahendust. Maksuametil peab olema selge seire- ja kontrollimehhanism, mille alusel geograafiliselt kaugel olevatelt tegelastelt saada kätte Eestis toimetamise nn tasu.

Sisuliselt oleme praegu seisus, kus oleme lubanud Eesti e-residentidel kasutada meid hästi teeninud e-riigi võimalusi, kuid pole päris selge, milliste juhtudel saame neile selle eest arve väljastada ja kas nad selle ka ära maksavad.

Maksuametil peavad olema korralikud e-kanalid e-residentide ja nende ettevõtete nõustamiseks, kontrolliks ja lõpuks ka maksude kättesaamiseks. Kui maksuamet soovitab otsida maksualast teavet ameti kodulehelt, sest “seal on ju kõik kirjas”, jätab see siiski õhku mitu küsimust, millest tulenevalt võivad deklaratsioonid jääda täitmata ja maksud maksmata.

Maksuamet võiks võtta eeskuju pangandusest, kus mitu Kesk-Euroopa panka kasutavad juba mõnda aega keerulisemate konsultatsioonide distantsilt läbiviimiseks autentimisvõimelisi videokanaleid.

Videokanali kaudu saaks e-residente nende maksuasjades kiirelt ja mugavalt nõustada ning nii saavad deklaratsioonid õigesti täidetud ja eeldused maksude tasumiseks on olemas. E-residendist maksumaksja ei pea tulema Eestisse maksuasju korraldama, maksuamet saab aga kiire vahendi ettevõtjaga suhtlemisel igal ajal igal pool.

Videosüsteemi kaudu saab maksuamet sooritada ka ettevõtete kaugkontrolli, et selgitada, kas deklareeritud äritoimingud tegelikult toimusid ning kas kõik on õige. Kaugel asuvate e-residentidega võetakse videokanali kaudu ühendust ning tehakse kontrollintervjuud, paikvaatlused ning küsitakse täiendavaid dokumente tegevuse kinnitamiseks. Kõik toimub kiirelt, korrektselt ning mõlemale poolele mugavalt. Maksud laekuvad ning Eesti riik saab uuest e-ettevõtjast kasu.

Mulle meeldib Eesti maksuameti ja Marek Helmi positiivne suhtumine digitaalsesse innovatsiooni, kuid kardan, et pikad arendusplaanid tekitavad olukorra, kus mainitud kaugkontrolli ja -nõustamisvõimekus ei tule Eestisse enne 3–4 aastat, kui siiski. Mida teevad e-residendid aga järgmised 4 aastat? Kuidas kogutakse makse, kui pole kanalit ja pole võimekust? Maksuamet võiks sellele kirjale avalikult vasta, mis plaan on neil e-residentidelt maksude kättesaamisega tänavu.