Risk kui võimalus

Inimesele ei meeldi risk. Miks peakski, kui see tähendab enamasti teadmatust tuleviku ees ning võimalust saada rahaliselt ja hingeliselt haiget. Taoline väljavaade ei tundu ühestki otsast roosiline. Sellepärast seostubki sõna risk paljudele hirmuga ning vaid vähesed julged oskavad näha selle taga võimalust. Riski ei ole võimalik lõplikult vältida. Sellega peab õppima elama ning teadvustama endale, et riski suurimal võimalikul määral kõrvaldamine teostab ka oodatavale tootlusele harakiri.

Risk muutub ajas. Noor, alles aktsiaturule suunduv investor, ei tunne tavaliselt erilist hirmu. Tema investeeritavad summad on veel väikesed ning arusaadavatel põhjustel pole kusagil ajusopis kummitamas ka ebameeldivaid raha kaotamise mälestusi. Paari aasta möödudes on aga juba kindlasti kätte saadud ka esimesed börsitriibulised ning siis ollakse juba riski kohates pisut aupaklikumad. Poole sajandi pikkuse verstaposti ületanud inimesed on aastakümnetega näinud mitut majandustsüklit ning oodatava pensioni lähenedes investeerimisportfellis tavaliselt rünnaku asemel valinud kaitsetaktika. See on mõistlik, sest aastatega on kogunenud juba korralikud rahasummad, mille võimalikku kaotust pole enam võimalik lühema investeerimishorisondiga tagasi teenida.

Riskil on palju määratlusi. Ühe selgituse kohaselt võib seda vaadelda ka võimalust, et mingi soovitava asja ostmiseks ei jätku lihtsalt piisavalt vahendeid, mille riskirühma kuuluvad väiksema sissetulekuga inimesed. Sellise vaatenurga puhul ei tohiks aga miljonäridel enam mingit riski olla, aga mida nad siis ikkagi kardavad? Nad ei karda seda, et ei suuda endale elamisväärset elu lubada. Nad kardavad kaotada oma staatust, kui nende omanduses olev vara ei kasva soovitud kiirusega, ning tunnevad suurt kahetsust, kui valed investeerimisotsused suruvad neid rikaste klubis allapoole. Nad on harjunud kindla elustandardiga ega soovi seda mingi hinna eest kaotada. Kes on juba kord hambaid pesnud Blend a Mediga, ei soovi oma vannituppa iialgi Pomorini tagasi!

Jõukatel inimestel on teistsugused mured. Nad on häiritud, et maailma suured keskpangad viljelevad seninägematuid rahapoliitikaid, mille tagajärjed on ennustamatud. Käib ülemaailmne katsetus, mis ähvardab ohtu seada nende kindlustunde. Varade omanikud on pandud sundseisu, kus samasuguse oodatava tulutaseme teenimiseks tuleb võtta üha suuremaid riske.

20 aastat tagasi võisid USA miljonärid investeerida 6% standardhälbe juures võlakirjadesse, mille oodatav nominaaltootlus oli 7,5% aastas. Kümme aastat tagasi tuli samasuguse oodatava tulususe säilitamiseks pooled võlakirjad ära müüa ning investeerida sellest vabanenud raha USA aktsiatesse ning kinnisvarasse, mis tõstis portfelli standardhälbe 8,9% peale.

Praegu saab seesama investor sarnase oodatava tootluse säilitamiseks investeerida võlakirjadesse vaid 12% varast ning lisaks USA aktsiatele tuleb osta ka arenevate turgude aktsiaid ning paigutada osa vahendeid ka riskikapitali. Taoliste muudatuste tulemusena tõuseb aga portfelli standardhälve koguni 17,2% peale, mis jätab investorile kaks võimalust – aktsepteeri oluliselt kõrgemat volatiilsust või alanda oluliselt tootluse ootust. Kuna aktsiate hinnad teevad USAs üha uusi tippe ning vaid 6%-l juhtudel on sealse turu hinnatase olnud praegusest kõrgem, eelistab enamik miljonäre konservatiivsemat lähenemist. Risk on nende jaoks muutunud oluliselt suuremaks kui paarkümmend aastat tagasi.

Euroopa Keskpanga poliitika pole jätnud puutumata ka Eestit ja siinset investorit. Järjest tõenäolisemaks muutub stsenaarium, kus suurtele kohalikele institutsionaalsetele investoritele kehtestatakse negatiivsed hoiuseintressid. Ma poleks viis aastat tagasi iialgi uskunud, et juhtun nägema aega, kus kolleeg, kes juhib institutsionaalset võlakirjaportfelli, rõõmustas siiralt, kui sai portfellis deposiiti kolmeks kuuks nullintressiga pikendada! Alternatiiv olnuks kasutada Saksamaa viieaastaseid võlakirju, mille tootlus on juba ammu miinuses.

Investeerimise rusikareegel ütleb, et suurema tulususega käib kaasas suurem risk. Alati! Sirvides aga kohalikke ajakirju ja sealt vastu vaatavaid hoiu-laenuühistute õnnelikke reklaamnägusid, kes lubavad 9% aastatootlust sisuliselt riskivabalt, jätab mu süda paar takti vahele. Suurpankade ülekapitaliseeritus ning olematud intressid on süüdanud rohelise tule paljudele tulevastele pettumustele, kui pikka aega peidus olnud risk kõigile ootamatult taas tuha alt leegina lahvatab.

Risk ei ole siiski mitte alati negatiivne. Risk aitab vähendada rumalaid majandusotsuseid. Risk on pigem võimalus kui hirm. Risk ei pea olema saatus, millega tuleks leppida. Alati ei pea olema igale poole investeeritud. Õigel ajal riski võtmine loob täiusliku võimaluse teenida täiendavat tulu. Parim aeg riski võtmiseks on tavaliselt siis, kui veri on tänavatel ning masendus ja äng on tipptasemel. Siis tuleb olla julge, aga mitte hulljulge.

Risk on helde nende vastu, kes on optimistlikud, mõtlevad oma peaga ning investeerivad järk-järgult pikaajaliselt ning hajutatult.