Tee pool tiiru Eestile peale

Olen arvanud, et iga ametisse kandideeriv poliitik võiks sõita vähemalt korra enne valimisi trammiga Koplisse, trolliga Õismäele või bussiga Lasnamäele. Põhjuseks mitte ainult pilt, mis avaneb neis linnajagudes kohapeal, vaid ka sõidu ajal. Kirevad ja mitmepalgelised on nii lõhn, kõlavad jutud kui ka inimesed.

Mulle tundub, et nii mõnigi poliitik, aga ka ettevõtja, üllatuks, millist elu tallinlased elavad ning mis neile muret teeb. Äärmusliku näitena kas või sellest, et narkomaaniga sõidujagamine pole erand, vaid pigem igapäev. Põhjus on iseenesest lihtne, Tallinna kesk- või eeslinnast paistavad paljud asjad teisiti.

Niisamuti näib mulle, et puudub ettekujutus, mis elu elatakse Tallinnast väljas, olgu siis Võrumaal või Valgamaal. Nii tundubki näiteks 500 eurone tulumaksuvabastuse piir kahepalgeline, majutusasutuste käibemaksu ära jätmine ebavõrdne ning piirikaubandus uus ja enneolematu.

Sisse vaadates avaneb aga teistsugune vaade. Nii näiteks saame maksuameti statistikast teada, et pooled eestimaalased teenivad alla 800 euro kuus (mediaanpalk). Suur osa neist ei ela Tallinnas. Jättes välja argumendi, et miinimumpalgalt tulumaksu küsimine on eetiliselt kaheldav, on selge, et need inimesed võidavad maksulangetusega aastas tervelt kuupalga. Ja seda raha saavad nad kasutada vastavalt oma äranägemisele – ei ole sundlust kulutada alkoholile, mille hind samal ajal tõuseb. Muidugi ei ole tegemist imeravimiga majandusele pöörase hoo andmiseks, aga aitab eelkõige nõrgemaid, sealhulgas õpetajaid, päästjaid ja politseinike.

Või majutusasutuste käibemaksu tõusu ära jätmine. Mõistagi saavad Tallinna kröösused oma toad ka maksutõusu kiuste müüdud, kuid Tallinnast väljas, kus iga euro arvel, jätaks maksutõus alles vaid väga rasked valikud.

Ülespuhutud piirikaubandus võib olla uudiseks vaid neile, kes pole Lõuna-Eestisse aastaid sattunud. Vastasel juhul poleks uudis, et valgamaalased käivad lisaks Valklale ostlemas, näiteks mööblit, ka Valmieras. Ja võrokestele on Ape pood, kus lisaks alkoholile ka odavat kodukraami kaasa osta, kiviviske kaugusel. Seal lihtsalt ongi odavam. Muidugi on ka alkokaubandus tihenenud, kuid tähelepanu ja ühtlasi reklaami sellele on muuhulgas teinud alkoholitootjad ja –müüjad ise.

Tõsi, niisamuti mõjutab ükskõik milline automaks või kütusehinnatõus proportsionaalselt kõige rohkem inimesi, kes elavad Tallinnast väljas. Pealinnas, kus liigub tasutud ja mõistlik ühistransport ning vohab sõidujagamine, on auto omamine midagi mugava luksuse sarnast. Seevastu maapiirkonnas tähendab sõiduk tihti tööd ja leiba.

Sõnaga, minge tehke Eestile tiir peale. Kui tervet ei jõua, siis alustuseks poolgi. Silmaring avardub.