Notarite tulu – saladus aastast 1993

Äripäeva uuriva toimetuse juht Piret Reiljan.  Foto: Erik Prozes
Piret Reiljan • 4 jaanuar 2017

Notarid tegutsevad nagu riik riigis. Kuigi sisuliselt on nad ettevõtjad, saades klientidelt oma teenuste eest tasu, on nende tulud ja kulud justkui riigisaladus, kirjutab uuriva toimetuse juht Piret Reiljan.

Tekkinud on lausa skisofreeniline olukord: notariteenus on paljudel juhtudel Eestis kohustuslik ja seadusega on fikseeritud ka teenuste tasumäärad, kuid oma sissetulekuid ja väljaminekuid deklareerivad notarid üksnes maksuametile. Avalikkus ja isegi justiitsministeerium, mille ülesanne on notariaadi tegevust korraldada, on teadmatuses. Notaritega sarnaste mängureeglite järgi tegutsevad kohtutäiturid, ja kuigi seekord keskendun notaritele, laieneb järgnev suuresti ka kohtutäituritele ja osaliselt pankrotihalduritele.

Miks peaks teadma, kui palju notarid teenivad? Milleks uudishimutseda, võib küsida teravamalt. Esiteks, Eesti on avatud ühiskond, meie oluline tugevus on läbipaistvus nii avalikus kui ka erasektoris. Ettevõtjad esitavad majandusaasta aruandeid, avalikud on osa FIEde makstud maksud, avalikus sektoris on avalik palgainfo jne. Teine ja peamine argument tulude avalikustamiseks on aga see, et saaksime tagasisidet, kas notaritasude seadusega fikseeritud suurus kohustuslike toimingute puhul on põhjendatud ehk kui palju need notaritele reaalselt sisse toovad.

„Vaba elukutse esindaja“

Üksikisiku maksustatav tulu Eestis erinevalt näiteks Soomest avalik pole, kuid notareid ei saa kindlasti kõrvutada erasektori palgatöötajaga. Nad on iseenda tööandjad, neile on seadustega tagatud sissetulek klientidelt ning enamasti on neil bürood koos alluvatega. Juba 2005. aastal selgitas notar Tiit Sepp Äripäeva veergudel, et notarid ei saa palka ega ole töötajad ning et neid võib võrrelda pigem ettevõtjaga, aga kindlasti mitte ministeeriumi ametnikuga. Need argumendid lõi Sepp lauale põhjendamaks, miks notarite palk avalik ei ole, nii nagu on ametniku palk. Küll aga unustas ta sealjuures, et notarid ei täida ka ettevõtjatele kehtivat avaliku aruandluse kohustust.

Mis imeinimesed notarid siis on? Notarite positsioon ühiskonnas on justiitsministeeriumi poolt sõnastatud lausa geniaalselt, tõstes nad täiesti omaette tasandile: „Notar ei ole riigiametnik ega ettevõtja, ta on vaba elukutse esindaja, kes peab notariametit oma nimel ja vastutusel.“

On halenaljakas, et notarite sissetulekute salastatuse küsimus on eri väljaannetes kerkinud korduvalt juba umbes paarikümne aasta jooksul (notariaadiseadus jõustus 1993. aastal), ent ilma tulemuseta. Justiitsminister Urmas Reinsalu ütles Äripäeva hiljutise artikli "Eesti nuumab notareid" ilmumise järel, et palus selle artikli peale oma alluvatel hinnata, kas notarite kogukäive võiks olla avalik info. Kujutate ette, me räägime kogukäibest (töötavaid notareid on Eestis 94 ja neist umbes pooled töötavad Tallinnas), mis on vaid üks number ja mis on ometi enam kui paarkümmend aastat vaka all püsinud. Me isegi ei räägi – see tähendab, minister ei räägi –, et iga notari või vähemalt notaribüroo käive peaks olema avalik. Absurd.

Ootan tegusid

Notarite tulu salastatus on vaid üks tahk valdkonna toimimises. Äripäev tõstatas lisaks sellele küsimuse, miks peab meil kinnisvaratehingute notariaalne kinnitamine olema eranditult kohustuslik. Miks peab noor pere, kes ostab standardse lepingu alusel mõnikümmend tuhat eurot maksva korteri, kohustuslikus korras tasuma notarile lepingu kinnitamise eest mõnisada eurot, rääkimata suurtehingutest, kus notaritasud ulatuvad kümnetesse tuhandetesse? Notarite argument, et nii vähendame kohtuvaidluste ja pettuste hulka, on küll kaalukas, kuid on siiski aeg olla rohkem avatud diskussiooniks, kas oleks mõistlik jäika korda paindlikumaks muuta, olgu seda siis teenuse kohustuslikkuse või rangelt fikseeritud tasude asjus.

Notarite kõneisik on rõhunud sellele, et avatud turul muutuks notariteenus kallimaks, äkki lausa kordades. Ent miks mitte kehtestada jäiga hinnakirja asemel kohati näiteks ülempiirid, nii et suurte tehingute puhul tekiks notarite vahel teatav konkurents.

Omaette ooper on veel see, et notaritel puudub võimalus takistada variisikute tehinguid. Äripäev on kirjutanud, kuidas tankistidel on isiklikud lemmiknotarid. „Kui nn professionaalne tankist tahab mingit firmat osta ja on notarile adekvaatne vestluspartner, siis pole notaril võimalik talle ära öelda ja notar peab tehingu kinnitama,“ on notarite koja juht Tarvo Puri nentinud.

Küsitavusi notarite eristaatuses ja töökorralduses seega jagub ning aeg-ajalt tõstatuvate „arutame, hindame ja analüüsime“ asemel ootan sisulisi seisukohti ja tegusid otsustajatelt eesotsas justiitsministriga. Muide, kas teadsite, et notarid nimetatakse ametisse eluks ajaks? Loodetavasti pole samamoodi mängureeglitega.

Hetkel kuum