Politsei võiks kaitsta isegi rumalat

Inimesed kogunevad hotellide konverentsisaalidesse, et vaimustuda imelistest investeerimisvõimalustest. Mõni teeb seda lausa iga nädal ja kuulab ühte ja sama müügijuttu, justkui poleks tema aju juba piisavalt pestud. Samal ajal uurib politsei Lätis ja Rootsis nendesamade imejuttude rääkijate tegevust, nende kontosid arestitakse.

Suletud kontodest hoolimata saadakse Eestis ullikestelt ikkagi raha kätte. Selle eest hoolitsevad pidevatest reisidest päevitunud, ülikonnastatud kohalikud liidrid. Kahte neist olen näinud oma silmaga – mehed, kes tahavad näida asjaliku ärimehena, kuid kui neilt müügijutu kõrvale midagi sisulist küsida, ei oska nad oma äriprojekti kohta midagi kosta. Aga saalitäis kohaletulnuid vahib neid ammuli sui ja tahab olla nagu nemad – uhke autoga ülikonnastatud rikkur, kelle rikkuse nad ise kinni maksavad. Aga nad ei taipa seda. Mitte veel.

Jah, iga inimene teab ise, kas ta tahab anda tuhandeid eurosid teiste inimeste isikliku varakuse suurendamiseks. Kuid paraku mõjutatakse neid seda tegema valedega. Valus on kuulata mitte enam esimeses nooruses meesterahva juttu, kuidas tema naine ei teagi, et ta on „14 tonni“ petukrüptoraha peale magama pannud. Järelikult ei saa ikkagi lõpuni loota meie inimeste enda teadmistele, loogilisele mõtlemisele ja ammugi mitte finantskirjaoskusele.

Tarbijakaitse petuskeemidega kaasaminejaid ei kaitse, see on finantsinspektsiooni rida. Finantsinspektsioonil ei ole aga pädevust ja õigusi, et investeerimisvõimalusteks maskeerunud petuskeeme uurida ja neile süüdistust esitada. Need volitused on politseil ja prokuratuuril. Kõik need ametid saavad küll hoiatada sellistes skeemides osalemise eest, kuid ei paista, et keegi nende levikut reaalselt takistada püüaks. Ent kui on teada, et kõnealuseid skeeme uurib teistes riikides politsei, siis võiks ju nendega koostööd teha, et ka meie inimesi kaitsta.