Sellise palgaga? No ma ei tea...

Palgainfo Agentuuri juht Kadri Seeder  Foto: Meeli Küttim

Kuigi statistika näitab kiiret palga kasvu, pole suur hulk töötajaid oma palgaga rahul, kirjutab Palgainfo Agentuuri juht Kadri Seeder.

Põhipalgaga rahulolematuid oli palgainfo agentuuri ja partnerite viimase uuringu järgi 40% töötajates. Rahulolu mõjutab ühelt poolt toimetulek töötasuga, teisalt aga ka see, kas töötasu tajutakse õiglasena.

Kui töötaja tunneb end ebaõiglaselt kohelduna palga saamisel, tõmbab see oluliselt alla motivatsiooni pingutada, samuti lõhub sidet organisatsiooniga. Seepärast peaks tööandja huvides olema maksta õiglast palka, seda nii organisatsiooni sees kui turuga võrreldes.

Milline aga on õiglane palk ja millest lähtuvalt seda hinnata? Kuidas õigustada palgataset?

Paljuski sõltuvad palgatasemed organisatsiooni majandustulemustest, samuti konkurentsiolukorrast – kui defitsiitsed on võtmetöötajad turul ning kui agressiivsed on teised samale töötajate rühmale konkureerivad tööandjad. Ühte õiget palka ühelgi ametil ei ole.

Õmbleja itimehega ei võistle

Majandustegevusalade klassifikaatori kahekohalise koodi järgi oli eelmisel aastal statistikaameti andmetel tegevusalade kõrgema ja madalama brutokuupalga vahe rohkem kui kolmekordne. Kõige kõrgem brutokuupalk programmeerimise tegevusalal ulatudes 2459 euroni, kõige madalam oli keskmine brutokuupalk hoonete ja maastike hoolduse tegevusalal – 680 eurot, järgnes rõivatootmine 686 euroga.

Ühelt poolt mõjutab tegevusalade keskmist tööde struktuur – tippspetsialistidest programmeerijad teenivad paraku rohkem kui oskustöötajatest õmblejad. Kuid tegevusala keskmine palgatase mõjutab ka ametite palka, mis ei ole sektorispetsiifilised, näiteks raamatupidajad või sekretärid.

Ettevõtte või organisatsiooni seisukohalt vaadatuna on see ehk üldist valdkonna palgataset ja kasumlikkust silmas pidades õiglane, töötaja seisukohalt ei pruugi see õiglane olla, kui sama töö eest mõnel teisel tegevusalal võib märksa rohkem teenida.

Töötasude turuõigluse hindamisel ei saa alati lähtuda täpselt samast tööst, vaid tuleks mõelda, millist tööd töötaja veel teha võiks ning milline on konkureerivate ametite palgatase ja töötingimused. Kas näiteks klienditeenindaja kaupluses võiks töötada ka pitsabaari ettekandjana, administraatori või andmesisestajana? Kas rõivakaupluse müüja võiks müüa kodutehnikat või autosid? Kui töötaja jaoks alternatiivsetel ametitel on töötasu kõrgem või töötingimused soodsamad, siis tekitab see rahulolematust ja ebaõigluse tunnet.

Mis ma selle tasu eest saan?

Töötasu õiglus on seotud ka töötasu tarbimisväärtusega ja küsimusega, millist elukvaliteeti peaksid mingid tööd võimaldama ja kui suured erinevused on õigustatud. Kas ka kõige lihtsamat tööd tegev täisajaga töötaja peaks oma töötasuga iseseisvalt toime tulema või pigem mitte?

Kui organisatsioon lähtub sellest, et tööjõukulude tase ei ajaks ettevõtmist pankrotti ning tekiks ka kasum, siis töötajad lähtuvad oma palgaootuses eelkõige toimetuleku vajadusest, ootustest elukvaliteedile ja enda tunnetatud turuväärtusest.

Kui nõudlus töötajate järgi kasvab, hinnad tõusevad ja lisaks ots otsaga kokku tulemisele tahaks endale vahel ka midagi lubada, kasvab ka palgasurve, mida võimendavad kiirest palgakasvu uudised. Seda arvestades võib ettevõtte majandustulemustest lähtuv töötasude taseme ja muutuste argumentatsioon töötajate jaoks nõrgaks jääda.

Jaga lugu:
Hetkel kuum