Miks ettevõtjad poliitikast pagevad

Ajab hulluks  Foto: PantherMedia/Scanpix
Ivo Rull • 28 juuli 2017

Ettevõtjad on üldiselt mõistuseinimesed, aga poliitika ei ole alati mõistlik, kirjutab suhtekorraldaja Ivo Rull (valimisliit Kogukondlik Viimsi).

Äripäev avaldas paar nädala tagasi pikema kirjutise võimalikust uuest ettevõtjate erakonnast. Lugesin, et kõik tänased juhtivpoliitikud on selle perspektiivi suhtes skeptilised. Jäin mõtlema, et kust tuleksid uude erakonda tegusad ja usaldusväärsed ning – mis eriti oluline – uued inimesed. Poleks ju erilist kvalitatiivset tõusu poliitilises kultuuris, kui uus erakond tekiks sisuliselt mõne senise partei varemetele, kaasates ülejooksikuid vasemalt ja paremalt.

Suurettevõtjad ise üldjuhul tegevpoliitikasse hästi ei sobi. Eri aegadel ministriameteid proovinud Toomas Sildmäe, Jüri Mõis, Tõnis Palts  ja Olari Taal on sealt suhteliselt kiiresti äriliistude juurde tagasi pöördunud. Värskelt rahandusministri portfelli haaranud Toomas Tõnistele aga hakkab alles nüüd kohale jõudma, millised on Eesti ja Euroopa rahanduse aluspõhimõtted. Suurärimehed on reeglina ratsionaalsed ja tulemusele orienteeritud tegutsejad. Poliitilised protsessid on sageli irratsionaalsed, neis on vaja teha kompromisse ning teinekord tulemust oodates lihtsalt tuimalt tiksuda. Meenutage kas või Juhan Partsi pikka ja vaevalist, ent lõpuks siiski edukat Euroopa Kontrollikotta pürgimist.

Teine probleem on poliitilisel parnassil juba koha sisse võtnute tugev tõrksus uute tulija vastu. Mõistetav, et tülikate konkurentide lisandumist ei soovi mitte keegi vanadest olijatest. Ent panetunud parteipoliitikud kardavad  uute tegijate esiletõusu isegi koduerakonna sees ning suruvad neidki kohalikel valimistel tahapinki.

Kolmandaks, paljud poliitikas kätt proovinud tegusad inimesed on sageli tüdinenud või pettunud stressirohkest poliitikurollist. Kui välklambid enam ei sähvi ja kaamerad on kinni, tuleb poliitikul tegelda paljude inimeste igapäevaste muredega,  millel lihtsaid ja odavaid lahendusi enamasti pole. Ei glamuuri ega respekti.

Ja mis kõige olulisem – meie väikeses ühiskonnas napib inimesi, kes sobiksid poliitikat tegema. Poliitiku roll eeldab päris palju spetsiifilisi kvaliteete. Võimet veenvalt kõneleda ja arusaadavalt kirjutada, oskust kiirelt aru saada eri osapoolte tegelikest motiividest ja huvidest, korrektsust ja täpsust. Kasuks tulevad süvendatud teadmised mõnel erialal ning esinduslik välimus. Paraku paljud, kel eelviidatud omadused olemas, eelistavad pigem teha karjääri väljaspool poliitikat.

Kui seda parteipoliitikat ees ei oleks

Kohalike volikogude valimised võiksid olla koht, kus erakonnad lasevad eeskätt oma piirkondlikel liidritel ning noorematel liikmetel end tõestada. Aga kus sa sellega – võitlusse volikogude kohtade pärast saadetakse parteikontorite poolt nii eurosaadikud, ministrid kui riigikogulased. Lisaks oma erakondliku järelkasvu maha tampimisele lämmatatakse niimoodi ka mitteerakondlikke valimisliite. Rääkimata volikokku kandideerivate ministrite ja eurosaadikute poolt valijatele näkku valetamisest. Kuna seadus ei luba eurosaadikul või ministril volikogus tööd teha, siis pole võimalik tõsiselt võtta end peibutuspartidena sinna pakkuvat Yana Toomil, Urmas Paeta, Urve Palot või Toomas Tõnistet.

Taas tulevad kohalikele valimistele mõned poliitilised saurused. Kurvemat lugu kui kohtusaalist valimistele pürgiva Edgar Savisaare saagat on mis tahes dramaturgil raske välja mõelda. Mõnel teistelgi emeriidil on parimad päevad möödas. Kui tänavu maikuus küsis ajaleht Harju Elu Viimsi volikokku kandideerivalt Siim Kallaselt, kas ta kandideerib esimest korda kohalikel valimistel,  oli vastus tähelepanuväärne: „Ei, olen üks kord varemgi nimekirjas olnud – see oli vist 2009. aastal, aga ütlesin kohe, et ma volikogu töös kaasa ei löö.“

Tegelikult on Siim Kallas kandideerinud Viimsi volikokku kahel korral – 1996. ja 1999. aastal. Mõlemal korral osutus ta valituks ning kummalgi juhul ta volikogus tööle ei hakanud. Miks ta nüüd kolmandat korda valijatele sikku tegema läheb?

Meedia tasakaalustatus on tähtis

Juhin Urmas Sõõrumaa ja Jüri Mõisa tegemistesse armunud ajakirjanike tähelepanu sellele, et  Eestis on veel kümneid tuhandeid ettevõtlikke inimesi. Mitte  üksnes FIEdena, OÜ või MTÜ vormis toimetavaid väikeettevõtjaid, vaid ka  aktiivseid kodukoha turvalisuse, heakorra ning kogukondliku liikumise eestvedajaid. Paljud neist kandideerivad sügisestel kohalikel valimistel ning vääriksid samuti tähelepanu.

Kui riigikogus esindatud erakonnad saavad teha kampaaniat maksumaksjate raha eest (ministrid kasutavad lisaks ära veel oma ametikoha võimalused), siis aktiivsed inimesed valimisliitudes teevad seda omal kulul. Seda rohkem oleks põhjendatud meedia huvi valimisliitude vaadete ja persoonide suhtes. Ees seisab sündmusterohke sügis ning valijad peaksid saama oma otsuseid teha mitmekülgse ja tasakaalustatud info põhjal.

 

Hetkel kuum