Loomulikult, kui mina midagi tegin, siis vastutan. Aga kuidas ma saan vastutada selle eest, kui mul on nõme ülemus? Või kui eemalt vaadates põnev tundunud töö osutub igavaks pöialde keerutamiseks?

On päris erinevad mõtteviisid: kas me vastutame ­ainult selle eest, mida me ise oleme valinud teha. Või vastutame kõige eest, mis meie endaga juhtub. Erinevus on peamiselt selles, kas me näeme ennast n-ö subjekti või objektina.

Viimase puhul me vastutame ainult iseenda tegemiste tagajärgede eest. Kui sedagi. Ja alati leiame põhjuseid kuskilt endast väljastpoolt, miks asjad päris oodatult välja ei tulnud.

Kui aga näeme ennast subjektina, siis on meil alati mingisugune valik. Ja kui me valime, siis ka vastutame – ja see muudab kõik. Ülemus on niru? Hmm, teda muuta ei saa, kuid tema talumine või mittetalumine on valiku küsimus. Töö on igav? Maailmas, Eestis, on palju põnevat tööd, tuleb ­ainult üles leida.Meie tulevik, heaolu, õnn ei sõltu tõepoolest kellestki teisest, vaid ikka iseendast.

Kuidas aru saada, kas sa oled sinnapoole teel? Esimesse vahefinišisse oled jõudnud siis, kui enam pole isu poliitikuid ja naabreid arvustada, ülemust ja kolleegi taga rääkida, Eesti ilma kiruda ja rääkida igal võimalusel sellest, kuidas keegi teine oma elu peaks korraldama. See ei peaks ju kuigi keeruline ülesanne olema.

Pikemalt Raimo Ülavere blogis.