Näljast raha on palju

Omajagu rahapaigutajaid-arendajaid tuleb idast, keda pankade konservatiivsus ei morjenda, sest kapital on neil juba olemas. Nende puhul paistavad silma mahukad projektid ja suurejoonelised plaanid. Tihti räägime ikka tornidest ja kvartalitest ning, mis seal salata, vahel tuleb entusiasmi ka jahutada, Tallinn on ju siiski Peterburist kümme korda väiksem linn.

Ühisrahastus on kindlalt kanda kinnitanud ja saavutanud oma klientuuri tippaja. Oleme näinud ka probleeme ning saame vaadelda, kuidas neid lahendatakse. Sellest sõltub rahastusplatvormide kui sektori usaldusväärsus. Nende projektideks jäävad ka edaspidi uute tulijate ja väikearendajate objektid, suurtegijail on olemas endi finantsvõimekus ning head suhted pankadega.

Investorite kogukonnas on juba mõnda aega olnud ka teine suund. Niiöelda uue aja esimese põlvkonna investorid, kes tulid pärast krahhi, müüvad oma vara ja proovivad muid valdkondi või mõne aja hoiavad ka lihtsalt raha jõude. Ma toetan põhimõtet, et investeerimisel tasub kapitali võimalikult paljude varaklasside vahel ära jagada, nii et kogu raha vaid korterites või aktsiates poleks. Loomulikult pole ka saladus, et praegu on hea aeg müüa ja võtta välja aastate jooksul vara väärtuse kasvust tekkinud kasum.

Buumikuulutamist ja krahhiootamist näeme veel järgneva aasta jooksul kindlasti. Üldiselt, ühele järgneb teine. Aga kui esimest pole, siis ei tule ka teist. Vaadakem hoopis seda, mis me ümber toimub ja mida otsustavad poliitikud. Kinnisvaraturg on ühiskondliku ja majandusliku elu peegel ning suundumused tulevadki sealt. Enamasti väikese viiteajaga.