EAS tuleb hävitada?

Ettevõtlus Arendamise Sihtasutusele võib ette heita nii mõndagi. Sageli jääb mulje, et Eesti promoveerimise töö annaks neile otsekui ususõdalase oreooli, mida teised ei tohi kritiseerida, sest muidu jääbki kuningas alasti. Iseasi, kas selle pärast peaks asutust süüdistama pelgas olemasolus või siis kutsuma üles kõigi töötajate vallandamisele.

Nii hirmus kui see ei tundu, on ettevõtlus- ja regionaalpoliitiliste toetuste jagamine igati aus töö. Asi ei olegi selles, et EL annab toetusi niikuinii ja et kõik oleks võrdne, peame meiegi seda tegema. Toetusi tuleb jagada hoopis seepärast, et me ei ole võrdsed – perifeerial ei lähe keskuse, see tähendab Süda-Euroopa suurriikidega sama hästi ega hakkagi kunagi minema. Ja selleks, et kogu kapital ja töötajad vaikselt keskuse poole liikuma ei hakkaks, on vaja siirdeid keskusest tagasi perifeeriasse.

Kuna Saksa maksumaksja on Eesti pensionite maksmisele kindlalt vastu, siis on välja pakutud teistsugused siirded – betoon Eesti teedesse või väikesadamatesse, võib-olla naeruväärsed toetused tillukeste veebilehtede rajamisele ja mis kõik veel. Me võime mõelda, kuidas neid toetusi paremini jagada, aga mingisugusegi ELi-sisese tasakaalu säilitamiseks on need hädavajalikud. Sarnasel viisil liigub raha veel mitme-setme ministeeriumi alluvuses olevatest asutustest, näiteks KIKi töö vee kvaliteedi parandamiseks väikelinnades teenib samuti kahte huvi — vee kvaliteet üks ja üldine rahaline siire kaks.