Rahapoliitiline tõusuvesi hakkab taanduma

Septembris tõstis USA keskpank uuesti dollari lühiajalise intressi määra, kuna tööpuudus on väike ja majandus küllalt tugev. Tänavu oli see USA keskpangal juba kolmas kord intressimäärasid tõsta. Keskpank on ise märke andnud ja turud ootavad, et detsembris järgneb uus intressimäära tõus: 0,25% võrra 2,5%ni.

Dollari kerkivad intressimäärad toetavad ka dollarit. Et suurem osa rahvusvahelisest kaubavahetusest kulgeb selles vääringus, mõjutab USA keskpanga rahanduspoliitika märkimisväärselt ka teiste riikide majandust. Paljud arenevad riigid ja sealsed ettevõtted on võtnud laenu dollarites ning nüüd, kui dollari intressimäärad ja dollargi kerkib, hakkab laenude teenindamine raskemaks muutuma.

Peale selle tekitab pingeid USA väliskaubanduspoliitika. Ehkki paljud ei võtnud president Donald Trumpi kõiki valimislubadusi tõsiselt, tuleb tõdeda, et ta on olnud üsna sõnapidaja mees ja vägagi tegus. Maksureformi surus Trump läbi ootamatult kiiresti ja kaubandussõdagi kogub tuure. Milliseks kujunevad selle tagajärjed ja kas tõesti on võimalik saavutada selles kerge võit, seda näitab aeg. Sõjas ei saa mõlemad osapooled võita, küll aga võivad mõlemad kaotada.

Ka Euroopa Keskpank lõpetab suure tõenäosusega aasta lõpus oma võlakirjade kokkuostuprogrammi ja üks ajajärk Euroopa rahanduspoliitikas saab sellega läbi. Mina usun, et aeg, mil rahapoliitika tõusuvesi kergitas kõiki laevu, hakkab läbi saama ja seetõttu ei pruugi aktsiaturgude keskmine tootlus olla järgnevatel aastatel kuigi atraktiivne. Punktis, kus tõus pöördub mõõnaks, ei ole eriti vahet, kas jälgida aktiivset või passiivset investeerimisstrateegiat, sest avalikul ja vähemalt teoorias tõhusal turul langeb „veetase“ kõigi jaoks ühtemoodi ja ühe kiirusega.

Kuid mitte kõik varad ja ettevõtted ei ole noteeritud börsil. Seal noteerimata varasid mõjutab see vähem, kuidas kuum raha voolab börsidele ja sealt välja. Niinimetatud alternatiivsete investeerimisvõimaluste leidmine ja nendesse investeerimine on tunduvalt aeganõudvam ning eeldab teistsugust plaani.

Viimasel ajal on meedias kirjutatud tavalisest rohkem Eesti pensionifondidest ja nende tootlusest. Mulle tundub, et paljud arvamused on kujundatud ilma tulemusi vaatamata. Kuidas muidu saaks väita, et pensioniraha põleb heleda leegiga või et pensionisüsteem on nagu aukudega ämber? Rahandusministeeriumi andmetel on Eesti pensionifondide tootlus ületanud Eesti elukalliduse tõusu 0,8%ga. LHV suurima pensionifondi L keskmine tootlus aasta baasi on alates 2002. aasta pensionireformist olnud 6,09%. Samal ajavahemikul on elukallidus kasvanud keskmiselt 3,1% aastas. See tähendab, et LHV Pensionifondi L reaaltootlus on olnud keskmiselt 2,99% aastas.

Tootlus sõltub suuresti võetavast riskist. Et anda hinnang, kas 2,8% või 0,8% reaaltootlust on vähe või palju ning kuidas ja mida reformida, kui seda üldse teha, võiks panna pensioniraha veidi laiemasse perspektiivi. Eestis tegutsevate pankade kontodel seisab praegu 17 miljardit eurot ja eraisikutele kuulub sellest 7 miljardit. Kuna pangadeposiitide nominaaltootlus on 0%, on reaaltootlus inflatsiooni võrra negatiivne. Eesti riigil on reservidesse paigutatud umbes 1,2 miljardit eurot, mille nominaaltootlus on viimasel ajal olnud (investeerimisstrateegia tõttu) negatiivne. Reserve hoitakse nii, et need oleks siis olemas, kui neid on raskel ajal kindlasti vaja.

Viimasel ajal on olnud järjest rohkem kuulda hääli, et pensionifondid peaksid märksa rohkem riskima. Mina arvan, et seadused võiksid võimaldada pensionikogujatele erinevaid investeerimisstrateegiaid: las kliendid ise otsustavad, kui palju ja millist riski võtta. Need strateegiad on aga ka erinevate kuludega. Klient võiks ise otsustada, kas ta peab oluliseks väikseid kulusid, riski suurust või fondi tootlust (kõigi kulude järel).