Rahapuudus? Teeme siis majapidamise korda!

Mida teeb mõistlik inimene, kui selgub, et asjad ei lähe enam tavapärasel viisil, rahaga on kitsas ja pole ka loota, et lähiajal seis iseenesest paraneks? Ta vaatab kriitiliselt üle oma majapidamise, hindab, kas senine tegevus on olnud tõhus ja tingimata tarvilik, kas ehk on kohta, kus kokku hoida ja koomale tõmmata, millestki loobuda või asendada uue, tõhusa ja kaasaegsemaga.

Riik, avaliku võimu mõistes, on eesti rahva „majapidamine”. Et riik on suur ja abstraktne, tavainimesele pea hoomamatu, paljuseoseline ja -näoline, siis selle ebamõistlikkus, ebaefektiivsus ja rahaneelavus ei torka kohe ja teravalt silma. Et inimesed, sh ametnikud, on üldjuhul alalhoidlikud, siis pole imestada soovi pead liiva alla peita, jätkata vanas vaimus ja loota, et asjad iseenesest paranevad. Aga nad ei parane.

Ametlik tõsiasi on, et Eesti avaliku võimu sektor on 0,5 protsendiga defitsiidis. See tähendab, et avalik võim on kulutanud rohkem kui selleks riigieelarves raha on. Objektiivne olukord on ka see, et majandus on jahenevas faasis, rahvastik kahaneb ja vananeb ning oleme ära kulutanud ka suure osa likviidsetest varadest (rahast), mis kogutud haigekassasse ja reservfondi.

Kas ülekulutamine on tulenenud kehvast juhtimisest või avaliku võimu ülepaisutatusest ja ebaefektiivsusest, polegi siinkohal oluline. Tähtis on, et meil on probleem, ja sellega tuleb tegeleda. Võimalik, et asjad liiguvad veelgi halvemas suunas.

On asjad, mis meist sõltuvad ja on need, mida me muuta ei saa. Küll aga oleks mõistlik objektiivset olukorda teada ja sellega kohaneda. Maailmamajanduse ja rahvastikuprotsessid on väljaspool meie otsest mõjusfääri. Seega, mõistlik oleks üle vaadata meist endist sõltuv ehk riigi majapidamine, riigi organisatsioon.

Riik ja tema võimukorraldus, seadused ja riigihaldus on meie endi tehtud, meie kontrolli all ja meie kujundada. Teisisõnu – on kohane aeg tõsiselt ette võtta riigireform. Teha korralik inventuur, vähendada ja optimeerida kulutusi ja tõsta efektiivsust. Ainult sel teel saab vähendada vohavat bürokraatiat, ülereguleerimist, suurt halduskoormust ja dubleerimist. Ainult nii saab piirata avaliku võimu (riigi) ülemäärast sekkumist erasfääri. Massiivne riigipoolne reguleerimine, kontroll ja järelevalve võõrutab või lausa lämmatab inimeste initsiatiivi ja omavastutuse.

Riigireform kui selline ei peaks otseselt riivama ühegi erakonna ja selle valijaskonna elulisi huvisid. Pigem vastupidi, sotsioloogilised küsitlused näitavad inimeste ootust bürokraatia ja administreerimise ning riigi sekkumise vähendamiseks. Lisaks võimaldaks riigireform leida lisavahendeid, kuidas seni antud ja juba käigus olevad lubadusi finantseerida ja ellu viia ka uusi sotsiaalse ja kultuurilise sisuga kulukaid valimislubadusi.

Erakondade ühishuvi riigireformiks deklareeriti ka valimiseelses ühismemorandumis.

Statistika näitab, et meie avaliku sektori kulumäära suhe sisemajanduse kogutoodangusse on üks OECD kõrgemaid ja lähedal riigi taluvuse lävele. Seega, lahendus ei ole mitte rohkem riiki, vaid vastupidi, vähem ja tõhusamat riiki.

Meie riikluse üldmudel ja toimimise põhijooned pandi käigult paigale 1990. aastate alul. Ajal, kui maailm ümberringi kasutas laias laastus Otto von Bismarcki aegset riigiehitust. Praeguseks on see mudel ja arusaamine selgelt aegunud. Oleme oma riiki kõpitsenud ja kohendanud, et see ikka käigus püsiks, kuid tõsist remonti teinud ei ole. Aga peaks.

Tõsi, riigireform kohe ja kiiret tulemust ehk rahalist kokkuhoidu ei anna (kui jätta kõrvale haldusaparaadi finantseerimise järsk vähendamine). See oleks aga pealispindne lahendus. Süsteemi uuendamine ja tõhustamine annab kindluse kulude kokkuhoiuks ja avaliku võimu efektiivsuseks tulevikus.

Riigireform võimaldaks meil vabaneda aegunust ja kulukast, so otsekulutusi kokku hoida ning teisalt, bürokraatia, üle- ja kinni reguleerimise, halduskoormuse vähendamise kaudu vabastada rohkem üksikinimeste ja ettevõtjate aega tootlikuks ehk põhitegevuseks.

Kui erasektor vabaneks tarbetutest ja koormavatest regulatsioonidest, aruannetest ja ettekirjutustest, siis selle kaudu tekib lootus suuremale lisandväärtusele ja maksutulude kasvule. Riigi bürokraatiamasina aina hoogsam keerutamine kõrgema tootlikkuse efekti ei anna, pigem vastupidi, lämmatab seda.

Maailmas on häid näiteid, kuidas samasugustes oludes olnud riigid on julgelt ette võtnud riigirevisjoni (parim ja lähim näide ehk Holland) ja saavutanud avaliku sektori kulukuse pea 50protsendilise vähendamise ja samas ka selle tõhususe kasvu. Kuidas nad seda tegid – esiteks oli neil selleks selge poliitiline tahe ja otsustavus, läbimõeldud plaan ning järjekindlus otsustatut ellu viia.

Miks Eesti ei peaks saama? Lähtetöö on tehtud ja olukord otsuseks ja tegudeks on soodne.

Loe samal teemal ka 5. aprilli Äripäeva juhtkirja.