Hiina näitab maailmale musklit

Xi Jinpingi visandatud “Hiina unistus” (Zhongguo meng,中國夢) seab kommunistliku partei eesmärgiks inimeste elujärje, -keskkonna ja hariduse parandamise ning sõjaväe moderniseerimise, kuid jääb truuks Hiina poliitilisele süsteemile, partei liinile ja teooriale. Fundamentaalsete poliitiliste reformide asemel on Xi Jinping keskendanud oma tähelepanu korruptsiooniga võitlemisele ja Hiina positsiooni kindlustamisele rahvusvahelisel areenil.

Erinevalt varasematest juhtidest, kes hoidsid rahvusvahelistes suhetes madalat profiili, on Xi Jinping hakanud senist maailmakorda oma äranägemise järgi ümber tegema, sest suuruselt teise majanduse jaoks on aeg küps “suurriigi diplomaatiaks” (daguo waijiao, 大國外交).

Lähiümbruses on senisest jõulisem välispoliitika avaldunud hoolimata rahvusvahelise üldsuse ja naaberriikide protestidest tehissaarte rajamise ja merepiiri laiendamise näol Lõuna-Hiina meres. Lõuna-Hiina meri ja selle tehissaared on Hiinale olulised strateegilisest ja majanduslikust vaatepunktist lähtuvalt. Militaartehnika, raketikomplekside ja lennuradadega varustatud tehissaared loovad Hiinale olulise puhvertsooni USA ning tema liitlaste mereblokaadi korral. Saari ümbritsev majandustsoon on Hiinale oluline ka energiajulgeolekut silmas pidades, sest Hiina andmeil on maapõues peidus 11 miljardit barrelit naftat ja 190 triljonit kuupmeetrit maagaasi.

2013. aastal kuulutas Xi Jinping välja “Vöö ja tee" initsiatiiviga, mille eesmärk on infrastruktuuri investeeringute abil edendada rahvusvahelist kaubandust. Siiditee nime all tuntud majandusvöö ühendab Aasiat Euroopaga maismaateed pidi, samas kui meretee ühendab Hiina, Kagu-Aasia, Lähis-Ida, Aafrika ja Euroopa sadamaid. Tänaseks päevaks on selle projektiga liitunud 68 riiki, kes koos loovad 40% maailma SKTst.

Hiina loodab “Vöö ja tee" initsiatiiviga elavdada piiriülest kaubandust Kesk-Aasiaga, mis kiirendaks Hiina vähemarenenud läänepiirkodade arengut ja tõkestaks majandusliku arengu kaudu Lähis-Idast lähtuvat terrorismiohtu. Samuti loob “Vöö ja tee" initsiatiiv vajaliku infrastruktuuri Hiina kaupade kiiremaks ekspordiks ja Hiina majandusele vajaliku energia impordiks. Lisaks aitaksid investeeringud infrastruktuuri vähendada Hiina terase- ja tsemenditootmise ülevõimsust ning säilitada ehitussektori töökohti.

“Vöö ja tee" initsiatiivi kriitikud toovad esile Hiinalt raha laenanud riikide langemist võlaorjusesse. Kuulsaim näide on Sri Lankalt, kus suutmatuse tõttu laenu tagasi maksta läks Hambantota sadama 70protsendine osalus 99 aastaks Hiinale. Rhodiumi grupi tehtud uuringust selgus, et varade ülevõtmise juhtum on Hiina praktikas ainukordne ja enamikul juhtudest lepiti kokku uutes laenutingimustes või kustutati võlg täielikult.

Euroopast on enim kriitikat pälvinud Kreeka Pireuse sadama enamusosaluse müük 2010. aastal Hiina riigiettevõttele COSCO, milles nähakse strateegilise vara loovutamist Hiinale. Samas täitis kasinuspoliitika käes vaevlev Kreeka ELi ettekirjutust müüa sadama enamusosalus erakätesse ja EList pärit huviliste puutumise tõttu ei jäänud Kreekal muud lihtsalt üle.

Hiina üha kasvavas mõjuvõimus on alles hiljaaegu hakatud nägema ohtu ELi strateegilistele huvidele. Enne ELi–Hiina tippkohtumist aprillis kasutati Hiina suhtes esimest korda senisest jäigemat retoorikat ja Hiinat nimetati senise strateegilise partneri asemel esimest korda süsteemseks rivaaliks. Rivaliteet ELiga seisneb eelkõige uue tehnoloogia kasutusele võtmises ja alternatiivse valitsemismudeli propageerimises.

Millenniumi alguses olid Hiina investeeringud suunatud eelkõige maavarade omandamisse arengumaades, et toetada kodumaist tööstust odava toormaterjali ja energiaga. Erinevalt läänemaailmast ei kaasnenud tehingutega täiendavaid küsimusi inimõiguste või valitsemisviisi kohta. Koos Hiina majanduse arenguga on muutunud ka investeeringute käekiri. Alates 2008. aastast on Euroopas Hiina enim investeerinud keemiatööstusse, energiasektorisse, kinnisvarasse, mäetööstusesse ja telekommunikatsiooni. 2016. aastal ostis ChemChina 46,3 miljardi USD eest Šveitsi pestitsiiditootja Syngenta AG. Teised tuntumad tehnoloogiaettevõtted, mis on läinud Hiina ettevõtete omandusse, on Saksamaa tööstusrobotite tootja Kuka AG ja Rootsi autotootja Volvo Personvagnar AB.

Euroopa Komisjoni ELi–Hiina strateegilise väljavaate järgi jõustus alates 2019. aasta aprillis välisinvesteeringute sõelumise regulatsioon, mis täielikult rakendub 2020. aasta novembris. See puudutab investeeringuid kriitilistesse varadesse, tehnoloogiasse ja infrastruktuuri. Lisaks toob see dokument välja, et Hiina ei konkureeri muu maailmaga võrdsetel alustel, vaid hoiab siseturu riiklike tšempionide kaitsel suletuna ning subsideerib nende ekspansiooni uutele turgudele. ELi turule saavad kõik ettevõtted siseneda võrdsetel tingimustel, samas kui ELi ettevõtete sisenemisel Hiina turule kehtib kohustus luua hiinlastega ühisettevõtteid või loovutada kriitilist tehnoloogiat Hiina partnerile. Samuti on välisinvestorite jaoks suletud Hiina riigihanked ning finantsturg.

Hiina mõtleb strateegiliselt ja ka meil on viimane aeg hakata Euroopas ja Eestis strateegiliselt analüüsima uue globaalse jõu motiive. Seda enam, kui süsteemne rivaal ei mängi meiega samade reeglite järgi. Selleks, et vältida Hiina pilli järgi tantsimist, tuleb Euroopas ühiselt tegutseda, et panna Hiina Euroopas meie kehtestatud reegleid järgima.