Et avalikkus ei hakkaks juhtima ettevõtet

Viimasel ajal on sellisesse pingeseisu sattunud lennufirma Estonian Air. Avalikkus ja meedia ei ole sel firmal kunagi eriliselt pead silitanud. Loomulikult on tuntud uhkust, et keerukas sektoris nagu lennundus on, tegutseb omamaine firma, olgu see siis erakapitalil või riigiomanduses.

Kui lätlaste Air Baltic mõne aasta eest muudkui kasvas, avades uusi liine ja pakkudes imehindadega lennupileteid, nimetati seda uhkelt ambitsioonikuseks. Kriitikud ei olnud kitsid naabri näilist edu Estonian Airile nina peale viskama. 2011. aastal lõppes Air Balticu ambitsioon 110 miljoni eurose kahjumiga ja juhi vahetusega. Nüüd on firma lubanud kahjumist väljuda 2014 . aastal. Saab siis imet näha. Tõe huvides olgu öeldud, et Estonian Airi sama perioodi kahjum oli 17miljonit eurot.

Kes laiemalt on lennundusuudiseid jälginud, teab hästi, et kogu sektorit iseloomustavad suured kahjumid ja firmade pankrotid. Seepärast kõlas mulle üllatavalt, et kui Estonian Airi juhtima palgatud Tero Taskila rääkis juba esimestes intervjuudes uutest sihtkohtadest ja kasumist. Kasumist rääkisid ka majandusminister Juhan Parts ning nõukogu esimees Joakim Helenius. Iseenesest ju tore mõte, et äriettevõte teenib kasumit, aga välja pakutud perspektiiv – juba 2013 kasumit teenida – tundus ülimalt optimistlik.

Ok, see saaks juhtuda olukorras, kui enne juhtisid firmat tõelised põmmpead, aga arvatavasti see nii ikkagi ei olnud.  Viimased liikumised Estonian Airi nõukogus ja eri võtmeisikute antud kommentaarid kinnitavad kahtlusi. Ja nii on meedia erilise innuga viskunud firma kallale, jälgides iga sammu ja võimendades iga infokildu. Kohe nõnda raevukalt, et Taskila pidas vajalikuks ühes intervjuus irooniliselt märkida, justkui kogu Eesti teab temast paremini, kuidas lennufirmat juhtida.

Olles töötanud börsifirmas tean, kui väga tahetakse näidata ikka paremaid tulemusi ja linnutiivul saabuvat edu. Ma ei ütle, et ei tohiks seada kõrgeid eesmärke ja evida ambitsiooni. Ma ütlen, et sellega ei tohiks tekitada asjatuid ootusi, mille mittetäitumine kasvatab pingeolukorda veelgi. Vaevalt avalikkus ootab Estonian Airilt kiirelt kasumisse jõudmist, pigem on ootuseks, et saame Eestist välja ja tagasi inimese kombel lennata. Ja samas ei peaks sellele omanikuna liiga palju peale maksma.

Veelgi grotesksem on lugu Rahvusringhäälinguga. Ikka ja jälle tõuseb päevakorda, kuidas üks või teine saade või ERRi hallatav jaam ei vasta ootustele. Loomulikult peab avalikkuses toimuma diskussioon, millist avalik-õiguslikku meediat meile meie oma raha eest tehakse, kuid diskusiooni katalüsaatorid ei tohiks olla ettevõtte enda nõukogu liikmed, isegi siis, kui nad off the record räägivad telgitagustest.

Igor Gräzini poolt Raadio 2 teemalise keskustelu püstipanek on ääretult kummastav, mistõttu paljud kahtlustasid Reformierakonna eesmärki juhtida tähelepanu kõrvale rahastamisskandaalilt. On sellega kuidas on, aga keset suve loopida meediasse uitmõtteid, mis päädivad meedias tüütu aruteluga, kui palju keegi palka saab, meile vaevalt paremat raadiot annavad.