Aivar Hundimägi • 14. detsember 2012 kell 12:08

Miks tahab minister olla postiljon?

Skandaali sattudes hakatakse tõe rääkimise asemel tooma naljakaid põhjendusi. Peaminister ja Reformierakonna esimees Andrus Ansip teatas hiljuti, et keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus oli ainult postiljoni rollis, kui osales pankrotistunud Autorollo tegevuses.

Ansip andis sellise selgituse pärast seda, kui Eesti Ekspressis oli must-valgel trükitud ära Keit Pentuse, Rain Rosimannuse, Siim Roode jt Autorolloga seotud inimeste kirjavahetus. Esimese hooga suhtluse toimumist eitati. Kui eitus osutus valeks, siis üritati postiljoni kujundi abil keskkonnaministri rolli kogu juhtumis pisendada. Tegemist on ühe levinud demagoogiavõttega, kuid võte ei tööta, kui see on läbinähtav.

Autorollo avalikuks saanud kirjavahetus näitab, et postiljoni kujundi kasutamine oli peaministri ebaõnnestumine. Kui peaministri öeldut naeruvääristada ehk vastata Ansipile tema enda relva, demagoogiaga, siis võib öelda, et keskkonnaminister Pentus-Rosimannus oli tegelikult infot varastava postiljoni rollis. Kirjavahetus näitab, et praegune keskkonnaminister ei toimetanud ainult kirju ühelt adressaadilt teisele, vaid ka avas need, luges läbi, vajadusel täiendas ning andis koguni kirja saajatele korraldusi. Kui mõne postifirma postiljon nii käituks, siis lastaks ta töölt lahti. Postiljon Keit Pentus-Rosimannuse õnneks on tema ülemus aga Andrus Ansip.

Peaministri suust kõlanud postiljoni kujund meenutas mulle teist hiljutist juhtumit, kus postiljoni rolli kehastas vabatahtlikult peaminister Ansip ise. Eelmise aasta septembris kohtusid Nord Streami juht Matthias Warnig ja Ansip ühel pühapäevaõhtul Estonia kontserdisaalis. Seda kohtumist sooviti avalikkuse eest varjata, sellepärast toimuski see „juhuslikult” kontserdil. Warnig andis kontserdi vaheajal Ansipile paki dokumente.

Kui Äripäev selle kohtumise ligi aasta hiljem avalikustas, siis üritas peaministri pressiesindaja jätta mulje, et Ansipile antud paberites polnud midagi ebatavalist, need olid avalikud ja Ansip saatis need keskkonnaministeeriumisse edasi. Raske oli aga asjaosalistel selgitada seda, miks Nord Stream neid otse keskkonnaministeeriumisse ei saatnud ehk miks pidi peaminister postituviks kehastuma.

Arvan, et Ansipil ja tema nõunikel oli valida kahe halva variandi vahel, kas avalikustada kohtumise detailid või nende varjamiseks riskida peaministri naeruvääristamisega. Otsustati, et peaministri naeruvääristamine kahjustab tema mainet vähem.

 

Hetkel kuum