Kilvar Kessler • 10 jaanuar 2013

Kessler: kolm astet tagavad kohtu autoriteedi

Seoses hiljutiste kohtulahenditega küsis Äripäev (08.01), millest õigupoolest kohus otsuste tegemisel lähtub. Muutuv kohtupraktika jätab avalikkusele kummalise mulje. Lühidalt vastates: kohus lähtub otsuste tegemisel olemasolevatest tõenditest ja seadusest, kuid arvestab ka kõrgeima kohtu seisukohtadega.

Juba Adam Smith järeldas, et äri õitseb selles riigis, kus toimub regulaarne õigusemõistmine. Turumajandus toimib, kui eksisteerib omand ja lepinguid täidetakse, ning see õiguslik süsteem püsib eelkõige tänu kohtutele. Kohtusüsteem toimib iseseisva võimuna ja kannab seadustega määratud alustel ja korras vastutust õigusemõistmise eest.

Kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes loob õiguskindluse põhimõte. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas kui ka kindlust, et kord juba kehtestatud normid on püsivad. Õiguskindlus ei ole aga ajas ja ruumis kivistunud. Vastasel korral elaksime siiani Babüloonia kuninga Hammurabi seaduse kohaselt: „Keda süüdistatakse nõidumises, peab minema jõe äärde ja hüppama vette.“ Normide ja väärtuste arenedes kohandub ka õiguskindlus. Teatavas mõttes raamistab see põhimõte pidevalt muutuvaid inimestevahelisi suhteid.

Meie õigussüsteemis tugineb õiguskindluse põhimõte eelkõige seadustele, kuid ka kohtutel on siin väga oluline roll. Kohtud tuvastavad fakte, tõlgendavad norme ja otsustavad selle alusel, kellel on suurem õigus. Aeg-ajalt on õigusmõistmist püütud küll ka automatiseerida, luua arvutiprogramme ja muid algoritme. Siiani ei ole see aga usutavalt õnnestunud, kuna masinatel pole inimlikku kogemust ja tundemaailma.

Iga inimtegevuse juures on risk, et asjad ei kulge ootuspäraselt. Õigusemõistmisel on selle riski juhtimiseks põhiseadusega ettenähtud kolmeastmeline kohtusüsteem. Asjaomastel on võimalus kohtuotsuse peale vähemalt kahele järgmisele astmele edasi kaevata. Järgmised kohtuastmed kontrollivad, kas tõendeid ja norme oli hinnatud ja kogutud õigesti. Nii on kohtuvigade risk püütud viia miinimumini.

Tavaliselt on riigi kõrgeimal kohtul lõplik otsustusõigus. See edasikaebamisele ei kuulu. Kõrgeim kohus, riigikohus võib menetlusse võetud asja otsustada ise sisuliselt või saata asja omapoolsete tähelepanekutega tagasi esimese või teise astme kohtusse. Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Kriminaalmenetluses on riigikohtu lahendid õiguse allikaks. Riigikohtu menetlusse võtmine ei ole automaatne ega kergekäeline, vaid läbib range eelotsustuse sõela sealsamas kõrgeimas kohtus.

Kuna kohtunikud on oma otsustes sõltumatud, siis on eri kohtunikel tõepoolest võimalik ühes ja samas eri järeldustele jõuda, enne kui selles asjas on oma seisukohta väljendanud riigikohus. Riigikohtu otsuse seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Praktikas püütakse lisaks konkreetsele asjale ka sarnastes asjades lähtuda kõrgeima kohtu tõlgendustest. Nii üles ehitatud kohtusüsteem võimaldab ühelt poolt piisavalt kontrollida otsustustega seotud riske, teisalt luua õiguskindlust ja tugevdada kohtuvõimu autoriteeti. Ehk stare decisis et non quieta movere – otsustele kindlaks jääda ja mitte muuta segamatut.

Hetkel kuum