Projektimajandus neelab kasutult aega ja inimvõimeid

Aastaid on meil räägitud, et majanduses on vaja selgemaid fookusi, et ükskord tuleks ära otsustada, millistest kriteeriumidest lähtudes fookusvaldkondi valima peaks ning millist poliitikat fookusvaldkondade kiiremaks arendamiseks kasutada tuleks, kirjutab kolumnis majandusekspert Heido Vitsur. 

Sama kaua ja palju on meil räägitud ka vajadusest praegusest tunduvalt teadmistepõhisema majanduse järele. Kuid ikkagi on meil alatasa tulnud tõdeda, et me pole ei ühes ega teises küsimuses soovitud eesmärgile kuigi palju lähemale jõudnud.

Sellele vaatamata tundub mulle, et majanduse selles sfääris, mida tinglikult võib nimetada meie rahvuslikuks majanduseks, on meil üks selgelt piiritletav fookusvaldkond juba ammu välja kujunenud. Pealegi veel täielikult teadmuspõhine. See on nimelt mitmesuguste toetustaotluste kirjutamise ja aruannete kokkupanemise sektor.

See sektor on oma haardelt võrreldav mistahes teise sektori või isegi kogu meie majanduse suurusega. 2010. aastal esitati EASile üle 5000 taotluse ja ligi 5000 aruannet; 2011. aastal vastavalt 3000 ja 4000.

Sellest, kuidas lisaks intellektuaalsele potentsiaalile neelab meie projektimajandus endasse ka suurima osa arendusrahast ning miks Eesti teaduse pinnalt ei teki piisavalt teadmistepõhist tootmist, loe edasi Äripäeva paberversioonist.