Võib öelda, et laenu ei peakski saama inimene või perekond, kes ei suuda 10protsendist sissemakset kokku koguda. See on vale suhtumine. 10 000 või 20 000 euro kogumine võib võtta aastaid või osutuda lausa võimatuks. Väljaspool Tallinna on vajalik summa väiksem, aga nii ka sissetulek.
Noorel tuleb maksta kogu aeg parasjagu kasutatava elupinna üüri ja kanda muidu elamiskulutusi. Võib küll välja pakkuda, et noored „rottigu“ ehk elagu võimalikult säästlikult, kuni raha laenuvõtmiseks koos. Kuid noorus on just see aeg, mil maailma avastada, mitte kodus makarone süüa.
Ka auto ei ole paljudele mitte luksus, vaid hädavajalik pere liiklemisvahend. Kuid auto pidamine on taas kulu, mis pärsib kiiret rahakogumist. Lisame siia kohustused nagu laste kasvatamine, õppelaenud jm, ei pruugi suurte summade kogumine realistlik olla, isegi kui noor teenib märgatavalt üle Eesti keskmise sissetuleku.
Oma kodu soetamine Eestis on kindlasti oluline argument, mis hoiab noori ja edukaid inimesi kodumaal või toob neid maailma avastamise järel siia tagasi, niisiis üks väljarändemure lahendusi.
0-sissemaksega kodulaenu võimalus ei peaks olema kõigil noortel palgasaajatel vanuse järgi. KredEx või pank koostagu mõistlikud kriteeriumid, mis riskide hindamisel vajalikud. 0-sissemakse peakas abistama vaid esimese ja isiklikuks elamiseks kinnisvara soetamisel, mitte soetust investeerimise ja spekuleerimise eesmärgil.
0-sissemaksega laenu näol pole tegemist kingitusega! Laenu ja intressid maksab ju ikka laenuvõtja. Eeldus, et 0-sissemakse muudab laenuvõtja vähem hoolsaks ja suurendab tohutult riske, ei ole põhjendatud. Haamri alla läheb halvimal juhul ju ikka seesama kodu, mida noored rajada soovivad. Võita oleks aga palju – noortele mitu head aastat oma kodus, mille ostmine muidu edasi lükkuks, pangale aga lojaalsed kliendid ja riigile elanikud.