Inimeste rahulolu nimel tuleb pingutada

Oleme saanud Euroopa Liitu ja meil on suhteliselt stabiilne majanduskeskkond, ometi ei suuda me säilitada riigi suurimat vara – inimesi. Liialt palju meie elanikest vaatab piiri taha. Inimesed lähevad välismaale tööle, õppima ega plaanigi tagasi tulla. Puudub tahtmine oma tulevikku siduda Eestiga.

Enim minnakse Põhjamaadesse. Tõenäoliselt on suurim mõjutaja palk. Töötasu vahe on mitmekordne ja jääb nõnda ka veel lähitulevikus. Ei ole reaalne, et suudame Soome, Rootsi ja Norra palkadega võistelda. Aga kindlasti on võimalik seda vahekorda muuta. Võtmesõna on efektiivsuse kasv, millega omakorda on võimalik palgavahekorda mõjutada. Kui seda suuta, on ettevõtjatel võimalik oma ressursse ümber mängida. Pikemas perspektiivis tuleks sihtida ettevõtlust, mis toodaks kõrgemat lisandväärtust. Loomulikult nõuab see mugavustsoonist väljumist, mis oleks omakorda soodne pinnas uutele ideedele ja innovatsioonile.Töövõtjad ootavad rahulolu suurenemiseks loomulikult hüppelist palkade kasvu, kuid oluline on stabiilne kasv, mitte üles-alla sööstmine nagu Ameerika mägedel. Ajalugu on näidanud, et järsule kasvule võib järgneda kõrgelt kukkumine. Seega on oluline, et töövõtjad säilitaksid reaalsus­taju ega hellitaks ebarealistlikke lootusi palgakasvu asjus.

Riigi esmane ülesanne on ­aidata luua viljakas pinnas ettevõtluseks, mis tagab töökohtade loomise. Meile meeldib end võrrelda Põhjamaadega, aga paslikum oleks võrrelda lõunanaaber Lätiga. Kriisiaastail sügavas mõõnas olnud Läti on pingutanud, et muutuda Baltimaade keskuseks, atraktiivseks välisinvestoritele. Tundub, et see õnnestub neil üsna hästi. Ja ettevõtjad ei ole rumalad, nad liiguvad sinna, kus on soodsamad tingimused (ühendus muu maailmaga, maksukeskkond jms). Pikemas plaanis  elavdab see majandust, loob töökohti, annab võimaluse väärtustada kohalikke inimesi.

Tugivõrgustik on oluline. Oma elanike nimel ei pääse Eesti riik toetava tugivõrgustiku hoidmisest. Riigi ülesanne on muuta linn, asula või küla võimalikult atraktiivseks. Tallinnas ja Tartus pole see ehk probleem, aga mis hoiab inimest “maal”, kui seal puudub lasteaiakoht, apteek, pank, pood ja muu 21. sajandil elementaarne? Võib-olla patriotism, aga kui kauaks? Ja kui juba minnakse, siis tihtipeale just välismaale.