Eesti miljonärid, tegudele!

Isegi miljonär olles vajab inimene korraga vaid üht paari pükse ja üht särki. Eesti rikaste kohus oleks võtta vastutus töötajate heaolu tõstmise eest ning selle juures oleks palju õppida Henry Fordi tegemistest.

Hiljuti tulin USAst puhkuselt. Viimasel päeval, enne lennujaama minekut tagastasin Los Angeleses oma auto lähimasse rendiautokeskusesse, mis asus umbes 1,5 kilomeetri kaugusel hotellist. Kuigi autosid oli tänaval nagu sipelgaid, ei suutnud ma kohe taksot leida (see ei ole ju New York). Siis otsustasin teha hoopis jalutuskäigu tagasi hotelli oma asjade järele.

Kõndides hakkas silma, et tänavad olid kuidagi inimtühjad. Kuigi sõidutee kihas autodest, kohtasin pooletunnisel jalutuskäigul ainult paari inimest. Needki olid kaugemal, üle tänava. Olin selleks ajaks juba paar nädalat autoga USAs erinevates kohtades sõitnud, kuid teadlikult seda asja tähele polnud pannud. Järele mõeldes kihas vaid New York inimestest (ja autodest). Los Angeleses valitses aga kõnniteedel inimtühjus.

Seega on täitsa tõsi taga ütlusel, et ameeriklane üle 100 meetri jala ei kõnni. Kuid mis on selle tagamaad ja põhjused?

Henry Ford ja inimväärne palk. Eelmise sajandi alguses, olles üles ehitanud kaasaegse autotööstuse, taipas Henry Ford, et tal ei ole vaja odavaid alampalga eest töötavaid, vaid rahulolevaid ja hästi teenivaid töölisi. Selliseid, kes tulevad hommikul hea meelega tööle, saavad inimväärset palka ja mis peamine – kulutavad sellest palgast osa ka tema toodangu ostmiseks. Nii juhtuski, et Ford T oli maailma esimene rahvaauto. Lisaks sellele muutis Fordi suhtumine oma töölistesse ka maailma ning tegi USAst suurima majanduse nüüd juba sajandiks.

Ford tõstis töölistel palga nii suureks, et nood normaalselt ära elasid, lisaks sellele ka auto suutsid osta, lapsed sööta-koolitada, ringi reisida. See tegi temast tolle aja populaarseima ja hinnatuima tööandja, kelle tehaste väravate taga looklesid tööotsijate järjekorrad. Mainimata ei saa jätta ka tema innovatsiooni, tehaseliini leiutamist, materjalide taaskasutusse võtmist, töötajatele elukohtade ehitamist, odavat toitlustamist ja teisi tolle aja kohta revolutsioonilisi ideid. Pole siis ime, et vallandamine või muul põhjusel lahkumine oli töölise jaoks katastroof, sest paremat tööandjat andis otsida.

Ja siin see tulemus peegeldub – ole sa Ameerikas suurlinnas või maanteel, ikka on enamasti auto autos kinni. Elu keeb ja kihab. Aga liikumine on ju majanduse ja üldse laiemas mõttes elu aluseks. Mutatsioonid ei saa tekkida kohapeal seistes, muutused ja areng on vaid liikudes. Üks mees muutis nõnda oma mõtlemise ja käitumisega maailma. Pole vaja vist mainida, et Ford suri ülirikka mehena.

Kuid oodake veidike, kas Henry Fordi toimetamine polnud mitte inimloomuse vastane. Tõsta oma töötajatel palka olukorras, kus niigi tööotsijate hordid ründasid tehaseväravaid? Jagada ära oma kasumit? Ja ikka olla oma elu lõpul rikas nagu kröösus…

Protsendisuhe 20:80. Vana majanduse reegel on, et 20 protsenti inimestest hoiab oma käes 80 protsenti kogurikkusest. Vähemus nendest 20 protsendist omakorda omab enamikku sellest 80 protsendist. Ehk siis rikkad on saanud aina rikkamaks ja vaesed jäänud vaesemaks. Väike osa ülirikkaid keerutab oma sõrmede vahel suuremat osa maailmamajandusest.

Kui jätta välja Moore'i seadus kiibi suuruse ja mahutavuse kohta (protsessorite võimus kasvab kaks korda ja füüsiline mõõt väheneb kaks korda umbes pooleteise aasta jooksul), mille tulemusel peaks kaasaegne kapitalism otsa saama, kui mingit muud sootuks põhjapanevat tehnoloogiat ei avastata, siis peaks kapitalismi singulaarsus, mil miski ei ole enam endistviisi, siiski ühel päeval saabuma teistel põhjustel. Võib-olla oli selle eelkuulutajaks näiteks Araabia kevad või Occupy Wall Street.

Välismaale tööle. Juuli on käes ja eelmise aasta majandusaruannete esitamise tähtaeg täis tiksunud. Äripäeva rikaste edetabelist tuttavad nimed on viimastel nädalatel jälle leheveerge täitnud seoses dividendide maksmisega ning kaugel pole ka see lehenumber, kus nad kõik on jälle ilusasti pingeritta seatud. Loen, et üks börsifirma suuromanik on saanud eduka aasta eest 10 miljonit eurot dividende. Rääkimata teiste valdkondade tipptegijatest. Samad nimed ja rahalised suurusjärgud korduvad aastast aastasse.

Selliseid artikleid ja tabeleid lugedes meenub kohe, et hulk kalevipoegi käib Soomes tööl, sest kodus on palgad madalad ja hea, kui üldse ehitustööd on. Pere aga tahab toitmist ning kommunaalarved ja pangalaenud maksmist. Mis sa hädaga muud peale hakkad, kui liigud ikka sinna, kus on tööd ja palka.

Äkki oleks hoopis niimoodi normaalne, et 10 miljoni asemel võtab too ärimees 7 miljonit dividendi ning ülejäänud raha eest loob uusi töökohti ja tõstab töötajate palka. Et head inimesed ei läheks välismaale ehitustööd tegema, vaid tekitaksid hoopis järjekorra tema kontori ukse taha ning ostaksid oma perele uue korteri sama ettevõtte uusarendusest.

Või et kaubanduskeskuse kassiir, kelle juures sa pikka aega oled oma ostude eest maksnud, ei küsi kogu aeg tuimalt nagu robot, kas mul vastava kaubandusketi kaart on, teades tegelikult, et mul seda ette näidata ei ole. Äkki alampalga tõstmine 1000 eurole tooks tallegi naeratuse suule ning küllap ka oma toidukauba ostaks ta oma töökohast. Jääks vahest raha ülegi, et puhkuse ajal reisile minna.

Paar pükse ja särk. Usun, et isegi miljonär olles vajab inimene ikkagi korraga vaid üht paari pükse ja särki, voodist rääkimata. Korraga saab elada vaid ühes majas, sõita vaid ühe autoga või lennata ühe lennukiga. Igal varaklassil on omad nõudmised ja piirid, kuid saavutades elupikkuse majandusliku vabaduse (rikkus järelejäänud eluaastates = omakapital jagatud elustandardi kuludega), ei oma enam tähtsust, kas võtta isiklikeks kuludeks 1, 5 või 10 miljonit. Niigi jaguks seda mitmeks tulevaseks inimpõlveks. Seda enam, et kapital on ju investeeritud ja toodab niigi iga-aastaseid dividende.

Indrek Neivelti ideel tõsta (alam)palka 1000 euroni, on igatahes jumet. Arvestades Eesti rikaste inimeste varanduse suurust, oleks see eriti just nende kohus võtta vastutus majanduse ja töötajate heaolu tõstmise eest. Seda saavutab ju ülilihtsalt. Vaja on vaid mõelda nagu Henry Ford, unustada ahnus, ning surra ikkagi rikka inimesena oma Beverly Hillsi villas või erajahil ümbermaailmareisil olles.