Rongilt maas ja (veel) hea meel

Eks meedia erutusest võib aru saada: 2009. aastal loodud bitcoin „avastati“ laiema avalikkuse jaoks alles eelmisel aastal, krüptomündi suure sõidu ajal. Kui mingi asi oma väärtuse kümne- või kahekümnekordistab, siis on see isegi binaarsete optsioonide, langusele panustavate ETFide, valuutakursse manipuleerivate pankade ning 100kordse võimenduse ja riskantsete sendiaktsiatega harjunud finantsmaailma jaoks magus leid. Tavaaktsiad, mille taga on reaalsed ettevõtted, olid ühtäkki unustatud. Räägiti ICOdest (krüptomüntide esmapakkumine).

Mis seal salata, see oli hetk, kus ma end korraks vana ja väsinuna tundsin. „Miks sa ometi ei pane raha sinna, vaata, kuidas see kasvab,“ sosistas ahnus. Aga mõistuse hääl sai võitu – räägin juba aastaid seda juttu, et ära pane oma raskesti teenitud raha varasse, millest aru ei saa. Kuidas ma siis ise selle noa otsa komistan...

Ja vot bitcoinist ma aru ei saa, sel pole ju fundamentaalset väärtust ollagi – mis ei tähenda, et ta ei võiks asjana iseeneses hea olla. Just selles osas, kuidas need hinnaliikumised ikkagi toimuvad ja kes selle taga on. Ma olen harjunud sellega, et kui Tallinki kauplemismaht ja aktsia hind midagi imelikku teevad, siis lähen kibekiiresti aktsiaraamatute manu ja vaatan, kes seda raha seal liigutas. Näen näiteks kohe ära, et ohoo, Infortari mehed on müünud – selge sott.

Aga krüptoraha puhul on keerulisem. Pealegi, räägitagu mulle sellest detsentraliseeritusest pealegi, aga ikka kipub bitcoiniga nii olema, et suured tükid on väheste rikaste kätte koondunud. See on aga umbes nii, nagu investeeriksin Tallinna Vette – olen täielikult Tallinna linnakantselei ja hollandlaste United Utilitiesi meelevallas. Ainult et kui nende puhul on teada, et oma rahalehma nad enneaegselt nülgima ei hakka, siis krüptomüntide suuromanike puhul ma nii kindel pole.

Investorina oleks mul aga coini-languse ajal kaks varianti: ei tee midagi või kasutan langust soodsate positsioonide hankimiseks. Praegu maksab bitcoin umbes 10 000 dollarit. Tõuseb ta jälle 20 000 juurde – või sinna 100 000 ligi nagu Saxo Banki analüütik ennustab -, oleks see äri missugune! Sest tulevikutrend see krüptoraha on.

Aga bitcoini ei taha ma soetada samal põhjusel, miks ma ei ostnud Teslat. Trend on olemas: elektriautod lähevad aina rohkem moodi ning Tesla on pioneerina tubli ettevõte ja Elon Musk muhe mees. Investorina jääb sellest aga väheks: ei saa ma mööda vaadata sellest, et Teslal autoäri praegu just erilise hooga käima pole läinud, tuleb aina uudiseid, kuidas tootmisplaani vähendatakse. Tesla annab välja rämpsvõlakirju, et nendega oma tööd finantseerida, samal ajal kasvab võlakoorem astronoomilise kiirusega. Ja kõige selle taustal ei tasu unustada, et konkurendid ei maga!

Elektriauto tuleb. Tuleb aga aru saada, millisele elektriautole panustada: on see Tesla, mõni nobe hiinlane, talveunest ärkavad eurooplased või vana Ford ise? Sama lugu on ka krüptorahaga. Ja niikaua, kuni mina öelda ei suuda, missugune on see võlu-coin, millega ma rahulikult magada saaksin, ma raha sinna panna ei saa.

Samas on Tesla taga reaalne ettevõte, mille õiglast väärtust on võimalik vähemalt ligikaudseltki välja arvutada. Mis tahes krüptomündi puhul on aga vaat et võimatu vähegi adsekvaatselt hinnata, kas õiglane väärtus on 10 000 või ümmargune null. Aktsionärina on mul õigus osale ettevõtte kasumile, krüptomüntidega pole aga õigust nõuda kelleltki kõige vähematki. Ka on võimalik aktsionärina ettevõtte käekäigule kaasa elada ja selle tegevus mingissegi numbrilisse mõõtkavasse seada, krüptomüntide puhul pole paraku ka seda õnne.