Brexit tuletas meelde pärismured

Jaaniõhtu tegemiste ajal kulges brittidel referendum, mille järel saabunud hommik sarnanes halva peojärgse ärkamisega, peas vasardamas küsimus: kuidas see nüüd nii läks? Loomulikult võib ja võib-olla peabki otsima sellise tulemuse põhjusi, samal ajal on kasulik ka küsida nagu Ameerika õppefilmis: mida me sellest õppida saame?

No näiteks seda, et meie siin Eestis võiks keskenduda sellele, et meil oleks riik, valitsus ja eliit, mis ei laseks Eestis Exitil tekkida (loe: probleemidel kuhjuda). Tuleb pingutada, ja Brexit on selleks hoiatav eeskuju nii kogu ­Euroopale kui ka meile siin Eestis.Euroliit kui imeravim

Neist, kes Euroopa Liidule “ei” ütlesid, võis olla osa ka tõsiuskseid iseseisvuse pooldajaid, kuid paljudel juhtudel oli “ei” põhjuseks logisev tervishoiusüsteem, loodetust väiksem palk, kallim korter või harvem bussiliiklus. Euroopa Liit ei puutu siin üldse asjasse.  Tagant õhutasid seda kampaania­meistrid, kelle üks lubadus oli ­Euroopa Liidule sisse makstav raha oma kodanike tervishoidu teenima panna.

Mõni ime siis, et tuikav puus või kratsiv köha tuletas meelde arsti ukse taga veedetud tunnid ning lausa kutsus “ei” ütlema. Lihtne on mööda vaadata sellest, et neid muresid, mida Euroopa Liit pole tekitanud, ei saa liidust välja astumine ka parandada.

Lisaks on ju nii inimlik lükata tegematajätmiste eest süü Euroopa Liidule: vaata meie siin tahaksime küll teha hästi ja inimsõbralikult, aga vaat need direktiivid kohe ei lase. Head asjad seevastu, kui õhk on puhtam või kõne odavam, noh, nende eest me võitlesime 24/7. Ongi punkt jälle euroskeptikutel kirjas.

Soovitus pingutada pidevalt probleemide lahendamisel ei tundu paraku üldse seksikas, seda on raske võiduna välja näidata. Elab ju poliitik ja kogub poliitilist kapitali ikka väikeste võitluste ja võitudega. Ometi väga palju teisi variante ka ei ole, mis pikka aega tulemust annaks.

Samas pole teine pool ehk Euroopa Liit ka selline, et enam paremaks minna ei saa. Ühisturg, mis kaubandusele hoogu juurde annaks, areneb edasi kukesammukestega, kui sedagi. Suurbritannia otsus näitas, et ELi muutmisest hoiaks nad pigem käed eemale. Selleta aga kohe kindlasti ei saa, kui tahetakse maailma tegijana alles jääda.Mured süvenevad

Brittide referendumile järgnenud päevadega tuli kiirelt välja lahkumisotsuse mõju finantsturgudele, kuigi lahkumisotsust pole riik veel ametlikult Euroopa Liidule teada andnud. Pankade aktsiate hinnad langesid ja Inglise naelsterling kukkus kohe kolksuga. Esimene, aga väga selge märk, kuidas väljastpoolt hinnatakse referendumil antud sõnumit, et “aitäh, me saame ise paremini hakkama”.

Maailma, kuhu osa britte tagasi tahaks, pole kahjuks enam olemas. Tuleb päriselule silma vaadata: eurooplased vananevad, neil on vähe lapsi, majandus kahaneb, vilkama kasvuga riigid haaravad tugipunkte endale. Olukord on staadiumis “kohane või sure”, ja muutused tuleb ära teha, ole sa siis liidu sees või sellest väljas.

Kindel on see, et brittide väärtused käivad endiselt muu Euroopaga ühte jalga ja nende hoidmiseks tuleb üksteise lähedale hoida. Ka vabaabielu võib selleks sobida.