Direktiiv tuleb sind kaitsma, tahad või ei

Finantssektori püha üritus kaitsta väikeinvestorit ja muuta keskkond läbipaistvamaks tähendab järjest uusi regulatsioone, mis tuleb täitmiseks võtta. Puhtalt Euroopa Liidu direktiive on sel alal sadu lehekülgi ja koos muude dokumentidega tuhandeid.

Direktiividest kõrvale hoida pole võimalik. Eesti võimalus on mõjutada reeglite tegemist, leides Euroopa Liidus endale liitlasi, ja otsida lahendusi riigi sees, et nõudmised oleks täidetud nii, et see oleks minimaalselt koormav. Kinni maksab selle lõpuks ikka ju tarbija.

Neid hääli, et MiFID2 nime kandev uus finantsasutuste regulatsioon on investorite kaitsmisel ahistav, on kostnud ka varem. Agentuur Bloomberg juhtis tähelepanu, et kuigi paljude suurettevõtete aktsiatega on võimalik kaubelda erinevatel turgudel üle kogu maailma, peavad Euroopa Liidu investeerimisfirmad uute seaduste järgi tegema oma tehingud Euroopa Liidu reguleeritud platvormil. 

See, kas USA, Singapuri ja Šveitsi seadused on sama karmid kui Euroopa Liidus, on alles kindlakstegemisel. Nii on Euroopa finantsasutused pandud tegutsema aiaga piiratud turvalisele platsile, mis killustab ülemaailmse turu ja tõstab teenustasusid.

Kulukamaks läheb investeerimine kohe ka neil väiksematel investoritel, kes paigutavad raha oma firma kaudu. 3. jaanuaril peab neil kõigil olema rahvusvaheline LEI-kood, et üldse tehinguid teha. Selline ettevõtte isikukood maksab suurusjärgus algul 100 ja edaspidi 50 eurot aastas, mis pole väiksemale investorile üldse väike summa.

Seega tuleb investoritel kaaluda, kas firma kaudu investeerimine neile selle lisakuluga arvestades kallimaks ei lähe kui sama eraisikuna tehes. Vastu saavad nad rohkem infot ja parema teavituse riskidest, aga kui nad seda ka ei vaja, valikut neil pole.

Inspektsioon püüdis aidata

Finantsinspektsioon leiab, et tehingute identifitseerimise võimalus üle ELi kaitseb kokkuvõttes investorite huve, kuna võimaldab tõhusamalt vastu astuda turukuritarvitustele, rahapesule ja kindlaks teha oluliste osaluste omanikke.

Positiivne on seegi, et vähemalt otsiti võimalust LEI-koodi äriregistri kaudu kõikidele Eesti äriühingutele automaatselt väljastada, kuigi see töösse ei läinud erinevatel põhjustel, alates poliitikast, mille kohaselt tasuta koode ei ole, kuni erinevate registrite ühilduvuse ja kontrolli kohustusteni välja.

Finantssektorit reguleerivate direktiivide suur hulk tuleneb osalt sellest, et Euroopa Liidus on riigid väga erinevad oma süsteemidelt ja suhtumiselt, mistõttu see regulatsioon, mis on vajalik Itaalias või Kreekas, pole mõistlik Eestis.

Näide selle kohta, et Euroopa Liidu reeglid garanteerivad siiski kindla ja ettearvatavalt muutuva reeglistiku, on Nordea panga kolimine Helsingisse. Pangajuhtide väitel säästab euroalale kolimine pangale miljard eurot aastas ja lisaks käib suure süsteemi reeglite muutmine aeglasemalt kui üksikus riigis, mis neile meeldib.

Seda, et Eesti rahamaailmas on kontrollisüsteemid olnud nõrgemad, kui meile meeldib mõelda, tõestab ka reedene teade Danske panga filiaali kontrollinud konsultatsioonifirmalt. Promontory Financial Group leidis, et panga siinse haru asjakorralduses olid tõsised puudujäägid ning nende tõttu ei suutnud pank kaheksa aastat tõkestada Eesti haru kasutamist rahapesuks.