Vabade töökohtade juurdevool hakkas Eestis taas suurenema 2010. aasta algusest ning töötute arv hakkas selletõttu kiiresti langema alates 2010. aasta kevadest. Tänase päevani on töötute arv olnud päris kiire langeva trendiga, vaatamata sellele, et sesoonsete mõjude tõttu on sügis- ja talvekuud näidanud mõningast ajutist töötute arvu kasvu. Kuigi töötuse määr ei ole veel jõudnud tagasi kriisieelse tasemeni, on töötute arvu langus olnud Eestis siiski oluliselt kiirem võrreldes teiste ELi riikidega ning täna on Eesti töötuse määr madalam ELi keskmisest. Alles mõni aeg tagasi olime Hispaania ja Läti järel üks kõrgeima töötuse määraga riik Euroopa Liidus. Teiselt poolt, vabade töökohtade arv on olnud sel perioodil kasvava trendiga.

Seega on vabade töökohtade arvu tõus ja töötute arvu langus üldiselt käinud käsikäes. Olulistele tõrgetele tööturu toimimises ja struktuurse tööpuuduse kasvule viitaks see, kui vabade töökohtade määr ja töötuse määr kasvaksid korraga. Eesti viimaste aastate andmetele tuginedes seda aga üldiselt täheldada ei saa. Kuivõrd aga töötuid on täna vähem kui kaks aastat tagasi ning vabu töökohti rohkem, on paratamatu, et kandidaate töökuulutusele vastamas on vähem. See on aga tõenäoliselt üks põhjus, miks on viimasel ajal olnud uuesti rohkem juttu tööjõupuudusest.

See ei tähenda, et Eestis pole struktuurse tööpuuduse suurenemise ohtu. Kuigi näiteks 2011 mõjutas hõive kasvu kõige rohkem hõivatute arvu suurenemine töötlevas tööstuses ja ehituses ehk sektorites, kus majanduskriisi alguses hõive kõige kiiremini kukkus, on tänane ja ilmselt ka homne hõivestruktuur siiski teistsugune kui kriisieelne. See aga tähendab, et töökohtade ja töötajate kvalifikatsiooni vastavus on Eestis ikka väga oluline teema. Majanduskriisi järel peab osa tööjõudu vahetama tegevus- või ametiala ning seetõttu on oluline neile tagada täiend- või ümberõppe võimalused.