Eesti edu võti on kiirus ja vägevad põlvkonnad

„Eestis on madal iive, meid on vähe ja peaksime sellele probleemile lahenduse leidma, aga mulle tundub, et oleme liikunud vales suunas. Meil on palju noori inimesi, kes on näiteks haridusmaastikult täiesti kadunud ja me ei teagi, mida nad teevad,“ tunneb artikli „Rahvastiku kahanemise ajal tuleb kasvatada vägevad põlvkonnad“ autor Ülle Ernits muret.

Ernitsa sõnul tuleb haridusreformide kõrval kriitiliselt hinnata, kas noorte toetamiseks on olemas vajalikud inimesed ja tugisüsteemid. „Kui me teeme kutsehariduse reformi ja pikendame noorte koolikohustust aasta võrra, siis kuidas me oleme selleks päriselt valmistunud? Tihtipeale puudutab see noori, kes ei taju koolikeskkonda enda jaoks kohana, kuhu nad tahavad minna ja kus nad tunnevad end oodatuna. Me teame vastuseid: meil ei ole tugitöötajaid nii palju kui vaja ja nende ettevalmistus ei vasta alati vajadustele. Iga laps peab olema heas mõttes suurendusklaasi all, kus teda toetatakse ja kus tema jaoks on võimalused oma andeid võimalikult palju rakendada,“ räägib Ernits oma ideest.

Taavi Tammoja kirjutas oma konkursitöös „Kiirus peab saama Eesti strateegiliseks eesmärgiks“, et Eestil on asjaajamise kiiruse osas veel arenguruumi. Vestlustele Eestisse tulnud välismaalastega tuginedes leiab ta, et kriitiliste teenuste kiirendamine võib olla riigile majanduslikult tasuvam investeering kui üksikettevõtete toetamine näiteks 100 miljoni euroga.