Rahapesu siirdub Sveitsist Ida-Euroopasse

Rahapesuvastaste meetmete tugevdamise vajadus on eriti kriitiline riikides, mis on saanud tuntuks kui rahvusvahelised finantskeskused. Viimastel aastatel kehtestatud rahapesuvastaste seaduste tõttu on üks maailma finantskeskusi ?veits muutunud rahapesuvastase võitluse mudelriigiks.

Ajalooliselt on ?veits oma maksuvabaduste ja finantstehingute konfidentsiaalsuse tõttu olnud tuntud kui atraktiivne koht illegaalsetele finantsdeposiitidele. ?veitsi finantstehingute konfidentsiaalsuse põhimõte kehtib juba alates 1934. aastast, mille kohaselt klientide finantstehingute konfidentsiaalsuspritnsiipide rikkumine deponeeritud summade kohta käiva info avalikustamise teel on karistatav vabadusekaotusega kuni kuus kuud. See muutis ?veitsi üheks maailma suuremaks finantsparadiisiks, kus pankades hoitakse välisdeposiidina ligi 160 miljardit dollarit.

?veits on püüdnud taastada oma rahapesutehingute tõttu tuhmistunud imagot seaduste kehtestamisega, mis takistaks rahapesu, ning on samas viinud riigi finantskuritegudega võitlemise liidriks ja näidiseks teistele riikidele. ?veitsi rahapesuvastane õigusloome sai suure hoo sisse 1991. aasta aprillis, kui ?veitsi föderaalne panganduskomisjon andis välja direktiivid, mis elimineerisid anonüümsed pangaarved 30. septembriks 1992. Nimetatud tulemusele jõuti ?veitsi pangandusassotsiatsiooni ja liikmespankade kokkuleppe tulemusena. Direktiivid sätestavad peamise nõudena, et pangad peavad enne pangaarve avamist identifitseerima pangakonto omaniku isiku, nõudes dokumendi täitmist, mida nimetatakse «Form A». «Form A» nõuab konto avajalt, et see identifitseeriks oma isiku ja kinnitaks, et tema on konto omanik ja juhul, kui ta seda pole, siis identifitseeriks isiku, kellele ta konto avab. Süsteemi algfaasis jäi anonüümseid pangakontosid elimineerivatesse direktiividesse sisse veel üks oluline lünk. Nimelt on juristidel võimalik pangakonto avamisel kasutada «Form A» asemel vormi «Form B», mis sätestas, et konto avanud jurist ei ole konto omanik, kuid teab konto omanikku identifitseerivaid andmeid. Samas ei olnud jurist aga kohustatud konto omaniku andmeid avaldama. Hiljem elimineeriti see võimalus seaduses.

1992. aastal võeti ?veitsis vastu täiendavad normatiivaktid, mis võimaldavad panga töötajatel anda teada kahtlastest transaktsioonidest, ilma et neid seejuures süüdistataks pangasaladuse seadusevastases avalikustamises. Sama aasta oktoobrist nõuab ?veits klientide identifitseerimist, kes soovivad deponeerida Austriast pärinevaid summasid suuruses üle 25 000 ?veitsi frangi. Eriline huvi Austria vastu tuleneb faktist, et praeguse seisuga on Austria ainuke riik Euroopas, kes seni aktsepteerib anonüümseid deposiitkontosid pankades.

Samuti peavad ?veitsi pangad jälgima transaktsioone, mis ületavad 100 000 franki. Kaalutakse võimalust alandada summat 25 000 frangile. Endiselt puudub pankadel kohustus anda aru kahtlastest transaktsioonidest ning puudub piirang summade suhtes, mida võib riiki sisse tuua ja sealt välja viia.

Praegu on ?veitsis käsil meetmete sätestamine, mis püüavad kontrollida rahapesu pangavälises finantsettevõtete sektoris. Selliste institutsioonide seas on peamiselt vaatluse alla võetud kasiinod, kindlustusseltsid ja valuutavahetused. On oodata seadusi, mis kohustavad panku teatama kahtlase sisuga rahalistest transaktsioonidest. Samuti on ?veits ühinenud mitme rahvusvahelise rahapesuvastase konventsiooniga ja sõlminud riikidega bilateraalseid kokkuleppeid.

Seega on ?veitsi valitsus viimasel ajal vastu võtnud seadusi, mis on peaaegu lõpetanud kuulsaks saanud anonüümsete pangakontode numbrisüsteemi. Sellise takistava tegevuse tulemusena on rahapesuga tegelevad organisatsioonid suundunud teistesse riikidesse, mille hulgas võib eriti viimasel ajal esile tuua Saksamaad ja Ida-Euroopa maid.

Viimaste puhul on probleem eriti kriitiline, kuna neil tuleb lisaks oma finantssüsteemide kindlustamisele tegeleda veel majanduse ülesehitamise ja reformimisega.