Kas firma ja kaubamärk pole tuhkagi väärt?

Näib, et justiitsministeeriumil ja äriregistril on soov kiirendada ettevõtjate ümberregistreerumist äriregistrisse: ärimehi on eri lehtedes tagant torgitud, meenutades vähemalt 700kroonise lõivu tulekut, tõotades pikki järjekordi ja ähvardades piirata ümberregistreerimata ettevõtjate õigust omandada kinnisasju.

Kogu aktsiooni katsejänestele, ettevõtjatele, jääb seejuures arusaamatuks mõningane silmakirjalikkus, sest ei soovita lahti harutada üht olulist umbsõlme -- firma ehk ärinime säilitamise probleemi. (Igaks juhuks kinnitan üle: mittenõukoguliku arusaama järgi on firma peamiselt ärinimi; sõna kasutamine ettevõtte tähenduses on pars pro toto).

Päevselge, et riiulifirmadel pole mingit maine-väärtust ja nende kadumaminekust pole kellelgi sooja ega külma. Hoopis teisiti on asi ettevõtjaga, kes on ennast aastaid üles töötanud. Tema ei taha pärast ümberregistreerimist nullist alustada -- eriti siis, kui firma oleks justkui riiklikult kaitstudki (sõnalise kaubamärgina). Äriregister aga vaatab probleemist üle või mööda. Äriseadustiku § 12 justkui tunnustaks kaubamärgi kaitstust. Registriametnik aga võtab seadust tõlgendada omapäi ja jätab kõik Eesti tänased seaduslikud ettevõtjad riiklikust kaubamärgi kaitsest ilma. Kui olla pedantselt täpne, siis mitte kõik, vaid 99% -- nad lubavad patendiametil (ilma et see asjast midagi teaks ja teataks) kaitsta ainult neid kaubamärke, mille omanikud on äriregistris. Viimaseid olevat ühe protsendi ümber. Registriametnik peab oluliseks ainult äriseadustiku § 517, mis loeb firma ainsaks õigustatud omanikuks selle, kes on enne teisi kantud ettevõtteregistrisse -- mehaanilisse koondisse omavalitsustes kui sõltumatutes vürstiriikides omaette peetud nimestikest.