14. märts 1996
Jaga lugu:

Väike auto ei olegi nii väike

Suuremate autodega harjununa suhtusin Ford Fiestasse algul teatud eelarvamusega. Ehkki väikeautode klass on Euroopas enimmüüdud ja 1976. aastast toodetav ja hiljem loomulikult korduvalt täiendatud Ford Fiesta on püsinud selle klassi eesotsas viimasest viiest aastast neli, oli vana (1989. aasta mudel) Fiesta minu jaoks täiesti mittemidagiütlev auto. Ka mullusügisesel Frankfurdi autonäitusel saadud esmamulje nüüd juba uuendatud Fiestast oli piisavalt kriitiline -- võrreldes samanimelise eelkäijaga oli veidi kumeramate vormidega uustulnuk väliselt pisut paiste läinud, esiots natuke rohkem kissitama hakanud ja oligi nagu esmapilgul kõik.

Enne testi algust põhjalikumalt pressimappe sirvides tuli siiski tunnistada, et pole see uus Fiesta sugugi vaid iluravi saanud vana mudel. Kui võtta 1994. aasta Fiesta Classic ja proovida temast uut mudelit teha, osutuks see ülejõukäivaks ülesandeks -- üks-ühele võib üle kanda vaid 48 detaili, s.o 2% kõigist auto osadest.

Nädalajagu Ford Fiesta kasutajana väikeauto plusse-miinuseid avastanuna tuleb tõdeda, et pisike Mondeo ei jäta kedagi külmaks, kusjuures emotsioonid muutuvad kardinaalselt autosse istudes.

Auto välimusest rääkides jään ma oma vana arvamuse juurde -- kindlasti on see maitseasi, kuid minu arvates on uus Fiesta liiga vana mudeli moodi (see puudutab nii kolme- kui viieukselist modifikatsioon). Auto väliskujus toimunud muudatused on pigem kosmeetilist laadi.

Jutt tuleb aga hoopis teise tooniga, kui võrrelda kahe auto sisemust. Kui väliselt ei ole auto disaini kohta eriti midagi öelda, siis sees on tulemus igati muljetavaldav. Salongis on toimunud täielik revolutsioon -- kaks autot erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Armatuurlaual torkab ainsa sarnase elemendina silma spidomeeter, kus kilomeetrilugeja asub tsentrist nihutatult paremal pool.

Kõikjal torkab silma kõigile uuematele Fordidele omane ovaalsus -- armatuurlaual, istmetel, uksepolstril. Lisaks tavapärastele nuppudele-lülititele püüab pilku spetsiaalne Fordi autoraadio, millel on lisaks heale heli kvaliteedile meeldivalt suured nupud, et ka sõitvas autos nendele pihta saada.

Ette rutates võib öelda, et ma polnud ainus eelarvamustega sõitja. Nagu minu puhul, nii ütlesid ka teised autosse istudes auto sisemuse kohta vaid kiidusõnu. Testauto baashind on 152 000 krooni, tõsi selle sisse ei mahu mitu elementi, mis konkreetse testiauto kasutamisväärtust oluliselt tõstsid -- katuseluuk, ABS-pidurid ja kesklukk. Need seadmed lisavad auto hinnale hoobilt üle 30 000 krooni.

Mootori osas ei oska paraku objektiivset võrdlust anda, sest puudub vana Fiestaga sõitmise kogemus. Siiski julgeks kinnitada, et tegu on ühe parima väikeautoga, millega mul eales tulnud kokku puutuda. Koostöös Yamahaga välja töötatud 75 hj 1,25-liitrine kergsulamist Zetec SE-mootor on elektriautolikult vaikne, üllatavalt ergas ja võimaldab juhil teha just seda, mida ta soovib. Lisades siia juurde väga hästi lülitatava käigukasti ja mõnusa igati käe järgi rooliratta, tulebki tunnistada, et kõik, mis mõnusaks sõitmiseks vaja, on Fiestal olemas.

Lisaks 1,25-liitrisele Zetec SE-le on Fiestal kasutusel veel 1,4-liitrine mootor (Fun- ja Ghia-modifikatsioonidel), edaspidi võib aga sama perekonna jõuallikate töömaht kasvada koguni 1,7 -liitrini. Lihtsaimal Fiestal (Focus) kasutatakse vana 1,3-liitrist jõuallikat.

Tahhomeetril punast ala pole, kuid selgus, et seda pole vajagi -- 6500 pöörde peal tuleb vastu pöörete piiraja. Kui tavaliselt kipub kiiruse tunnetus alt vedama suurematel autodel, siis mõningase üllatusena on ka Fiestal raskevõitu tajuda, millal kiirus üle 90 km/h tõuseb -- ühest küljest vaikse mootori salakavalus, teisalt tunnustus auto ruumikusele.

Juhi 1.86 kasv pole Fiesta puhul tõsine probleem, kui just tagaistmel pikka vahemaad sõita ei kavatseta (tõsi, abi oli ka katuseluugist, ilma selleta oleks pea ka istme kõige alumises asendis ilmselt lakke ulatunud). Kui taga kahekesi istuda, on seal siiski üllatavalt palju ruumi -- jalad mahuvad ära, vaid pea kipub lakke kinni jääma.

Tuleb aga silmas pidada, et sellise klassi autod polegi mõeldud pikkade vahemaade läbimiseks -- tegu on ikkagi peamiselt linnaautoga, mis sageli on kasutusel pere teise autona. Testiautol oli käsitsi lülitatav käigukast, koos 1,25-liitrise mootoriga toodetakse ka automaatkäigukastiga mudelit.

Ehkki üldmulje autost jäi igati positiivne, leidsime ka mõningaid miinuseid. Parklast välja tagurdamisel selgus, et eksisteerib üks teatud nurk, kus taha vaadates mitte kui midagi ei näe. Tagumine uksepost on piisavalt jäme, et kogu vaade ära varjata. Linnaautolt ei tahaks kuidagi sellist asja oodata.

Istme eesservas asub istmesoojenduse nupp. Arusaamine, kas soojendus on sisse lülitatud või mitte, tuleb kompimismeetodi abil -- kui nupp on väljas, siis on soojendus sees, kui nupp sees, siis omakorda soojendus väljas. Mingit signaallampi ei ole, mis seda järgi katsumata ütleks, ei ole. Miks Ford on otsustanud, et kasu võiks olla lülitusnupu punasest otsast, ei tea -- kes see ikka istme alla uurima poeb!

Lisaks tagaklaasi soojendusele avastasime armatuurlaual veel ühe nupu, mille otstarbe selgitamiseks tuli manuaali sukelduda. Kahtlustasime esiklaasi või peeglite soojendust ja nii see tõepoolest oligi -- ka esiklaas on soojendatav. Igati teretulnud asi, arvestades möödunud karmi talve. Soojendusest veel nii palju, et küte on üldiselt hea, kuid kütteseadme reageerimiskiirus pole kõige kiirem.

Fordidega varem mitte eriti palju kokku puutununa oli vähemalt minule üllatav leida rooli alt, sealt, kus tavaliselt rooli kõrgust reguleeritakse, hoopis mootorikatte avamise hooba. Mina hakkasin oma loogika põhjal sellega igatahes rooli kõrgust reguleerima.

Istme kauguse reguleerimine toimub käsitsi, nagu ka seljatoe kaldenurga reguleerimine. Lisaks on esiistmel veel üks väike nupp, millega istme kõrgust kasvule sobivaks kohandada. Kui kõrgele iste lõpuks tuleb, jäi mul proovimata, sest kerkival istmel tekkis peagi tunne, nagu tahaks Fiesta mind laiaks litsuda ja seetõttu andsin ma istmele tagasikäigu -- kohe hakkas kergem. Tundub aga, et Fiesta esiiste sobib ka tõelistele alla-meetri meestele (naistele).

Vaatamata väikestele mõõtmetele on Fiesta näol tegemist asise autoga. Ilmselt oleks mulje peaaegu sama hea ka lihtsama varustustaseme korral.

Lisavarustusega Flairi umbes 180 000kroonine hind on sellise klassi autole muidugi liiast, 135 000--171 000kroonise baasmudeliga rahuldudes ei saa aga märkimisväärseid etteheiteid teha. Analoogilise klassi aasia autotootjate toodang on muidugi mõnevõrra odavam, kuid eks Ford saa oma ovaali eest hinnas pisut rohkem lisa küsida kui jaapani või korea konkurent.

Jaga lugu:
Hetkel kuum