Kass on suur investeering

Ritva Männikkö kassid söövad iga päev kaks kilo kvaliteetset loomaliha, lisaks kuivtoite ja konserve.

«Liha peale kulub päevas 80 krooni,» arvestab rõõmsameelne õpetajanna hoolealustele minevaid kulutusi. Raha nõuab ka vaktsineerimine ja paar korda kuus näitustel osalemine.

Kassipoegade müügist saadav tulu ei kata kaugeltki kulutusi, väidab Männikkö. «Kassid on minu armastus, see neelab kogu vaba aja ja põhiosa sissetulekust,» põhjendab ta kassipidamist. «Muidugi elaksin ma kassideta paremini, aga olen neid juba 23 aastat kasvatanud.»

Kassikasvatajate klubi Feliks sekretär Terje Aigro kinnitab, et Ritva Männikkö pole kõige arvukama kassipere omanik Eestis. Sõltuvalt kassipoegade arvust on Eestis teisigi, kellel on kodus tõukasse paariteist ringis, räägib Aigro. Tema ise peab kahte pärsia kassi.

Eestis on umbes 500 tõukassi, neist valdav enamus pärsia tõugu. Ühe pärsia kassi hind algab Eestis Aigro sõnul 1500 kroonist. «Need on kodulemmikud, kellest näituseloomi ei saa,» räägib ta odavatest tõukassidest. Aigro sõnul on odavale loomale raskem ostjat leida, sest kes on otsustanud kassi peale raha kulutada, soovib saada head näituselooma.

Keskmine pärsia kassi hind on 5000--6000 krooni, kinnitab Ritva Männikkö.

Soomes võib samasugune kass maksta ka 12 000 marka (30 000 krooni), väidab ta. Lisaks tuleb emase kassi omanikul maksta Soomes isase kassi peremehele paaritamise eest 400 marka, samapalju tuleb tasuda ka iga poja pealt, teab Männikkö.

«Kassipoja normaalhinna ülemine piir on Eestis 12 000 krooni,» lisab Terje Aigro. «Aga on müüdud kasse Lätisse ja Leetu ka 2000 USA dollari eest,» ütleb ta.

70 protsenti Eesti kassiklubi liikmetest moodustab venekeelne elanikkond, jätkab Aigro. «Tundub, et nad annavad kergemalt raha välja,» lausub ta.

Eelmisel nädalavahetusel Tallinna tehnikaülikooli spordihoones toimunud rahvusvahelisel kassinäitusel osalesid põhiliselt Soome kassikasvatajad. Selleks, et aega ja raha kokku hoida, korraldati formaalselt kaks eraldi näitust, sellevõrra oli võimalik ka rohkem tiitleid võita.

Kasside päralt olnud spordihalli serv oli tihedalt palistatud puuridest, milles kodulemmikud nagu laisad kärbsed nurru lasid. Osa puure oli muudetud hubasteks kassikodudeks, mis näitusel viibinud väikestes tüdrukutes selget kadedust äratas.

Seekord vaid kolme kassiga väljas olnud Ritva Männikkö küünitas sõbralikul moel üle kassipuuride ja vahetas muljeid ühe nooremapoolse Eesti mehega.

«Minu oma on suitsuhall, tema koon on hästi ilus lühike, aga mõne kohtuniku arvates peaks olema veelgi lühem,» haaras ta unisevõitu t?empioni puurist. Tähelepanust väsinud kass katsus vaid käppade abiga end perenaise sülest maha poetada.