Infrastruktuuri ettevõtete erastamisega ei tohi venitada

Artikkel

- Uudised
- 16. oktoober 1996 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Infrastruktuuri ettevõtete erastamisega ei tohi venitada
Vastab Eestis erastamist nõustav Anton van Heerwaarden
Eelmise nelja-viie aastaga on jõutud ära teha väga palju. Näiteks jõuti selle ajaga välja töötada seaduslik baas, millele saab praegu baseeruda. Lisaks oli oluline, et otsused objektide erastamiseks võeti vastu kiiresti. Esimene periood on Eesti selles vallas teinud maailmakuulsaks ning loonud teie majandusest välisinvestoritele väga atraktiivse mulje.
Teisel perioodil, mis hõlmab juba alanud infrastruktuuri ettevõtete erastamist, on tegu venitamisega. Lisaks ei ole tehtud pea mingeid edusamme, mis puudutab infrastruktuuri ettevõtete erastamiseks vajaliku seadusliku baasi väljatöötamist.
Kolmanda kontrastina hakkab mulle praegust olukorda esimese perioodiga võrreldes silma see, et erastamise meetodid ei ole just kõige õigemad. Siin on ilmnenud avatud konkurentsi tingimustest kõrvalekaldumisi.
Ma mõtlesin selle all vajadust tõsta otsustamise kiirust. Võtame näiteks Tallinna Sadama ja Eesti Telekomi. Enne, kui nende erastamisega alustada, peab nad ümber kujundama aktsiaseltsideks ning looma seadusandliku baasi, näiteks sadamate seaduse.
Ma ei näe põhjust, miks järgmisel aastal ei võiks 40% Telekomi aktsiatest panna müüki börsil. Ei ole olemas ühtegi argumenti, mis kinnitaks, et see oleks ebasoovitav ning kahjustaks riigi huve. Isegi kui riik müüb ära suurema osa monopoli aktsiapakist, on tal ju ometi olemas võimalusi, kuidas saavutada kontrolli ettevõtte üle.
Kui aktsiad börsile viia, saaks ruttu juurde uusi investeeringuid. Teine eelis on, et see tugevdab ettevõtte aktsionäride ringi.
Olen Eestis olnud terve aasta ning selles vallas pole mingeid edusamme tehtud. Ainuke, mille üle võib rõõmu tunda on see, et energiaseadus läheb lähiajal valitsusse. Kindlasti on lisaks vaja vastu võtta veel sadama- ning raudteeseadus.
Minu arvates tuleks edaspidi, kui Eesti valitsus on otsustanud, et mingi seadus tuleb välja töötada, moodustada selleks töögrupp, kuhu kuuluvad Eesti eksperdid ja väliskonsultandid. See tõstaks vastutust ja muudaks uute seaduste väljatöötamise efektiivsemaks.
On levinud arvamus, et Eesti on mittekorrumpeerunud riik, kus on kõikidele investoritele loodud võrdsed võimalused. Seda arvamust on vaja investeeringute kaasamiseks ära kasutada ning mitte ära rikkuda.
Teil on juba murettekitav näide, mis puudutab USA energeetikakontserni NRG peetavaid läbirääkimisi Eesti Energiaga ühisettevõtte asutamiseks. Üksikute erastamisest huvitatud firmadega läbirääkimiste pidamine pole tavaline praktika. Sellised faktid ei ole Eestile just kasulikud.
Eesti puhul on oluline see, et te olete erastamise tingimuste suhtes olnud avatud ning tingimused on olnud kõikidele kättesaadavad.
Kui tulla nüüd infrastruktuuri ettevõtete erastamise juurde, siis ei ole mingit põhjust, miks ei võiks siin järgida samu põhimõtted. Kui te tahate saada parimaid investeeringuid, tuleb olla avatud.
Ma võin öelda, et asju peaksid ajama ikkagi need inimesed, kes on spetsialistid ning erastamisagentuuris on neid küll.
Muidugi on see tema poolt väga vale arvamus. Kuid tänaseks on ta oma arvamust muutnud.
Ilmselt kardab ta, et erastamise käigus võivad mõned riigi huvid kannatada saada. Ma arvan, et Tallinna Sadama erastamisega võib kohe algust teha, see ei kahjustaks riigi huve.
Minu seisukoht on, et erastamisele võiks panna 30% või 40% aktsiatest. Ei ole mõtet venitada.
Eesti on väike riik ning paljud inimesed on omavahel seotud. Kui suurt ohtu kujutavad erastamisprotsessile sellised suhted? See on tõesti ebasoodne tegur. Selle vastu aitab ehk see, kui erastamisprotsess toimub äärmiselt avatud tingimusel, kus on välistatud võimalused, et keegi kellelegi otsuste tegemisel survet avaldaks.
Seetõttu ongi oluline, et erastamisküsimustega tegeleks ainult erastamisagentuur, siis on viidud miinimumini, et keegi on kellegi klassivend või muud sellist.
Jah, ma arvan, et tegu on õige ja hea otsusega, sest nii saab ettevõttesse kaasata uut kapitali, mis on seda sorti ettevõtete erastamise üks peaeesmärkidest.
Sõltub millist ettevõtet erastama hakatakse. Kui on tegu sellise infrastruktuuri ettevõttega, nagu Eesti Telekom, alustatakse 30 või isegi 40 protsendi aktsiate erastamisega. Edasi jätkatakse erastamist etappide kaupa, kuni on erastatud ligi 70 protsenti aktsiatest.
Ülejäänu jääb siis esialgu riigi kätte, millega riik saab enda huvisid kaitsta. See ongi tüüpiline näide infrastruktuuride erastamisest sammhaaval või, nagu ütles Kalev Kukk, evolutsioonilisel teel.
Minu arvates oli Estonian Airi puhul tegemist just sellise erastamisprotsessiga, mis muu maailma silmis Eestile varju ei heida ning mis tõestab, et Eesti on avatud majandusega riik ning siin võetakse kõiki välisinvestoreid võrdsena.
Kõik toimus avalikult, igaüks, kes vastas erastamistingimustele, sai oma pakkumuse esitada ning parim pakkumus selgitati välja läbirääkimiste teel.
Meie projekti kestuseks on planeeritud kaks aastat. Oleme siin töötanud juba terve aasta.
Kuigi see on väike spekulatsioon, loodan ma ometi, et selleks ajaks on osaliselt erastatud Eesti Telekom ja ka Tallinna Sadam. Tahaks loota, et selleks hetkeks on osa nende aktsiatest jõudnud juba väärtpaberiturule ning ka Eesti Energia ja Eesti Raudtee on selleks ajaks leidnud strateegilise partneri.
Hetkel kuum