Stockholmi köetakse Eesti saepuruga

Kuna saepuru kuivatamine ja pressimine on energiamahukas, on graanulitonni omahind 800 krooni. See on kõrge ja ettevõte ei suuda Eestis konkureerida katlamajades kasutatavate teiste kütustega. Kaks tonni graanuleid vastab kütteväärtuselt tonnile masuudile.

«Rootslased suudavad meilt saepurugraanulit osta,» räägib Hansa Graanuli majandusdirektor Rainer Kuutma. «Rootsis on fossiilsetele kütustele kehtestatud kõrge aktsiisimaks, lisaks on neil keskkonna- ja muud maksud,» räägib ta.

Ettevõtte tootmisdirektori Arno Anieri kinnitusel on saepurugraanul kõige keskkonnasõbralikum kütteaine. «Kõik põleb praktiliselt ära,» lausub Anier oma väite tõestuseks.

400 000kroonise aktsiakapitaliga Hansa Graanulist kuulub 80 protsenti mitmele Rootsi firmale ja eraisikule. Aktsiate kontrollpakk, 55 protsenti, on Uppsalas asuva puiduküttega tegeleva Fastbränsle AB käes.

Rainer Kuutmale ja Arno Anierile kuulub viiendik firma aktsiaid. Kuutma on hariduselt inglise filoloog ja Anier põllumajandusinsener. Hansa Graanuli juhatuse esimees on Fastbränsle spetsialist Hans Johansson, kelle eesnime järgi on Patkülas asuv tehas oma nime saanud.

Arno Anieri kinnitusel tõstab tehas järgmisel aastal tootmisvõimsust kolmandiku võrra. «Ideaalne oleks, kui kogu Eesti saepuru toodaks meile,» lausub Rainer Kuutma. «Meil on leping peaaegu kõikide suuremate saeveskitega.»

Kuutma sõnul leidub selliseidki saeveskeid, kellele makstakse tülikast jääkainest vabanemise eest sisuliselt ainult transpordihind. Hansa Graanul vajab ööpäevas 350 m3 saepuru ehk seitse Scania veoauto koormat.

Kaugeim koht, kust Hansa Graanul saepuru veab, on Vaida. «Hansa Graanul maksab parimat hinda,» lausub ASi QC Eesti saeveski juhataja Indrek Palumaa. «Mõnevõrra odavamalt pole täna enam mingi probleem saepuru müüa.»