Tööle võetakse uus töötaja. Palgaläbirääkimistel tehakse talle selgeks, et praegu kehtivad maksuseadused ja järjest tihenev konkurents turul ei soosi väikeettevõtjaid ja seetõttu peavad nad kulude kokkuhoidmiseks ning pankroti vältimiseks maksma osa palka mustalt. Lepitakse kokku, et viie tuhande krooni suuruse palga asemel näidatakse riigile kahte tuhandet krooni, mille pealt tasutakse kõik maksud. Ülejäänu aga antakse töötajale ümbrikus.

Küllap on kirjeldatud situatsioon tuttav ja tekitab pisukest piinlikkust nii mõnegi suurfirma ja terve hulga väikeettevõtete juhtidele.

Ühest küljest on tegemist seaduserikkumisega, mille tuvastamisel järgnevad konkreetsed riigipoolsed sanktsioonid.

Teiselt poolt tingivad ümbrikupalga maksmise objektiivsed põhjused. Väikeettevõtja peab maksma mitu korda suuremate konkurentidega ühepalju makse ja suutma nendega võistelda hinnas ja teenuste kvaliteedis. Eriti terav on see probleem kaubanduses. Et konkurentsis püsida, tuleb vähendada kulusid ja nii minnaksegi ebaseaduslikult palgakulude kallale ja hakatakse maksma ümbrikupalku.

Riik aga, selle asemel et võidelda ümbrikupalkade põhjustega, hakkab võitlema tagajärgedega. Ta üritab uue pensioniseadusega jaotada sotsiaalmaksu koormuse tööandja ja töötaja vahel, lootuses nii vähendada ümbrikupalku, selle asemel et parandada ettevõtluskeskkonda ja korjata sellega kaudselt rohkem makse.

Ümbrikupalgad peavad kahtlemata kaduma. Küll aga tuleb seaduseandjatel enne tõsiselt analüüsida, kas nende järsu kaotamisega praeguste maksuseaduste juures ei lõpe samuti sadade väikeettevõtete tegevus ning mitmete tuhandete inimeste tööjärg.