25. november 1996
Jaga lugu:

Oru ohust

Oru briketitehas on pankroti lävel, Võhma lihatööstus ei leia ostjat ja Sindi endise tekstiilivabriku tulevik pole selge. Kõik need ettevõtted on oma asulates praktiliselt ainsad tööandjad, mille seiskudes ka ettevõtlus välja sureb. Olukord poleks nii hull, kui neis ettevõtetes oleks pankroti eel töötajate täiendkoolitusele hakatud mõtlema. Nii tehakse arenenud riikides.

Loomulikult pole kõigile 2500 Oru elanikule võimalik korraga uut tegevusala pakkuda, samas pole ka nendest ühegi ettevõtte makseraskused tekkinud üleöö. Tööturuamet oli oktoobri alguseks hoolitsenud ümberõppekursuste korraldamisest 7700 inimesele üle Eesti, nendest on tööd leidnud vaid 38 protsenti. Tööturuameti koolituse osakonna spetsialisti Kalju Kilgi sõnul on suurim probleem see, et maakondades pole vabu töökohti, erinevalt Tallinnast. Pealinnas on seevastu nõudmised palju suuremad.

Aasta peale on riigieelarvest eraldatud töötajate ümberõppeks 23 miljonit krooni, Ida-Virumaal on kulutatud 1,8 miljonit krooni. Kui töötuid aitab riigi rahaga koolitada tööturuamet, siis raskustesse sattunud ettevõtted peaksid ise hoolitsema selle eest, et oma töötajad hiljem töökohata ei jääks.

Seda on palju nõuda, kuulen pankrotistunud ettevõtete juhte ütlemas. Saan aru, et nad näevad õudusunenägusid vihastest võlausaldajatest, kuid mõeldes varakult ümberõppele, oleks võimalik vältida sotsiaalset katastroofi maakohtades.

Seda, et olukord on paranema hakanud, võib numbritele toetudes tõestada. Kui tööhõivetalitused moodustavad täiskasvanute koolitust kutseõppeasutuste kaudu tellinud klientide arvust 22 protsenti, siis ettevõtted 24 protsenti. Loomulikult võiks see number suurem olla, esmalt peab aga ettevõtete omanike ja juhtide pähe mahtuma mõte, et pärast selle firma pankrotti peab elu asulas edasi käima.

Jaga lugu:
Hetkel kuum