EL muudab agraarpoliitikat

Põllumajandustoetusi sunnib kärpima ka uute liikmete vastuvõtmine Kesk-ja Ida-Euroopast. Üheksale uuele liikmele miinimumhindade garanteerimine nõuaks ELilt aastas 12 mld ECUd.

1999. a hakkavad 15 liikmesriiki arutama järgmise kuue aasta eelarvelimiite. Fischler on nõus enamiku liikmesriikide nõudega põllumajanduse eelarve osakaalu üldeelarves vähendada (s.o vähendada eraldisi traditsioonilistele CAPi meetmetele), usub aga, et maa kui elukeskkonna säilitamine vajab siiski märkimisväärseid ressursse.

«Suur osa CAPi rahast läheb talunikele, kellest paljud on väga heal järjel. Mõistlikum on suunata raha muu majandustegevuse arendamiseks maapiirkondades, hoides nii inimesi maal ning luues uusi töökohti,» väidab Euroopa komisjon.

Võimalikku eeskuju nähakse Leader-tüüpi pilootprojektides, kus maapiirkondadele eraldatakse vahendeid projektide tarbeks, mis ulatuvad mahepõllundusest turismi edendamise ning muu väikeettevõtluse arendamiseni.

Praegu saavad maapiirkonnad toetust ELi kolmest strukturaalsest fondist: regionaalse arengu fondist, sotsiaalfondist ja eraldi CAPi eelarvest. Fischleri sõnul tuleks paremaks koordineerimiseks kõik maaelu ja põllumajandust puudutavad projektid ühe katuse alla tuua ning moodustada üks keskne maaelu fond.

Michael Tracy, põllumajanduspoliitika uuringute direktor Brüsselis asuvas keskuses ütles, et Fischleri lähenemine on õige. Talunikud peavad «aru saama, et ühiskond ei taha enam toetada ületootmist ja et neil tuleb kohaneda oma uue rolliga maapiirkondade kui elukeskkonna säilitajana.»

Kui 1992. a tuli komisjon välja radikaalse reformikavaga, põrkas see samuti tugevale vastuseisule. Nüüd ollakse üksmeelel, et 1992. a oli vajalik pöördepunkt ELi põllumajanduse ajaloos. FT