Soome taotleb täielikku integratsiooni
Soome sisemajanduse kogutoodang (SKT) on kasvanud neljandat aasta järjest ja on saavutanud lõpuks kriisieelse taseme, millega kaasnes ajaloos enneolematu SKT 12protsendiline langus. Inflatsioon on alanenud alla ühe protsendi, intressimäärad on lähedased Saksamaa omadega ning eratarbimine suureneb.
Majanduskriisi kõige rängema tagajärjena on püsivalt suur töötus, mis hõlmab aktiivsest rahvastikust 16%. Selle vähendamine edeneb aga väga vaevaliselt. Peaminister on siiski optimistlik. «Meie majandus on pöördepunktis ning see lisab võimalusi hõive parandamiseks. Olen kindel, et meie säästuabinõud hakkavad peatselt andma tulemusi,» kinnitab Paavo Lipponen.
Sotsiaaldemokraat Paavo Lipponen, kes juhib 1995. a veebruarivalimiste järel võimule tulnud viie partei nn vikerkaarekoalitsiooni, on suutnud erimeelsustele vaatamata ajada säästlikku fiskaalpoliitikat, mis võimaldab peaministril väita, et Soome on lõpuks ometi asunud mitteinflatsioonilisele majanduskasvuteele ning suudab EMU nõuded täita esimeste seas. Olles pärast NSV Liidu lagunemist võtnud selge kursi integreerumisele Lääne-Euroopasse, on EMUsse pääs pärast 1995. a Euroopa Liitu astumist ja 1996. a Euroopa valuutakursimehhanismiga ühinemist Soome järgmine tähis sellel teel.
Nii peaminister Paavo Lipponen, president Martti Ahtisaari kui koonderakonna liider ja rahandusminister Sauli Niinistö püüavad teha kõik, et Soome pääseks rahaliitu kohe algusest peale. Nad on kindlad, et see tagab majandusele vajaliku stabiilsuse ja ühtlasi kindlustab Soome strateegilist asendit Lääne-Euroopas.
Ühtlasi ei karda nad enam Rootsi kui Soome peamise kaubanduskonkurendi rahaliidust väljajäämist.
Seni on EMU-poliitika hoidnud valitsust ühtsena, ehkki riigi EMU korda seadmine on nõudnud riiklike kulude ränka vähendamist, mis 1992. a peale on võrdne 10 protsendiga SKTst. EMUga liitumine pannakse 1998. a algul parlamendis hääletusele, ja siis võib tekkida tõrkeid, kuna mitu erakonda -- vasakliit ja rohelised valitsuskoalitsioonist ja keskerakond opositsioonist -- on selles küsimuses lõhenenud. Olulist osa mängib seejuures rahva arvamus.
Praegu on igal juhul paljud inimesed EMU suhtes skeptilised, kuna kardavad, et see takistaks töötuse vähendamist. Selles suhtes tuleb kasuks jätkuv majanduskasv.
Samas on valitsuse käed küllalt seotud. Näiteks konservatiivid ja osa sotsiaaldemokraate tahaksid vähendada suurt tulumaksukoormat, kuid karm fiskaalpoliitika seda ei võimalda.
Erasektor sooviks jälle jäiga tööturu reformimist, kuid SDP ei saa selles osas rohkem järeleandmisi teha, kui ta ei taha vastuollu minna tugevate ametiühingutega, kes on toetanud valitsuse säästuprogramme ja väikest palgatõusu.
Ehkki Soome astumine Euroopa Liitu on märgatavalt parandanud tema julgeolekut, muutub tema traditsiooniline neutraalsuspoliitika uues külmasõjajärgses Euroopas järjest küsitavamaks. Eriti kardab Soome jääda koos Balti riikide ja Rootsiga nn halli julgeolekuvööndisse ehk tugevasse Venemaa mõjuvälja.
Soome liidrid on avalikult kinnitanud, et NATOga liitumine pole hetkel päevakorral, kuid riigis on tasapisi käivitunud arglik debatt võimaliku NATOga liitumise üle, mille puhul Venemaa president Boriss Jeltsin on jõudnud juba Soomet korrale kutsuda.
Seni ootab Helsingi pikisilmi, et NATO ja Venemaa saavutaksid kokkuleppe, mis vähendaks Läänemere piirkonnas võimalikke pingeid, ega tee enne seda muudatusi oma sõjalis-strateegilistes otsustes. FT-ÄP