Tubakatoodete reklaamimise seadus

Kuna on oodata tubakatoodete reklaamimise täieliku keelustamise seaduse vastuvõttu, tutvustame olukorda teistes Euroopa riikides ning analüüsime niisuguse abinõu mõju eri ühiskonnagruppidele ja kogu majandusele.

Tubakareklaami seadus kehtib alates 1. jaanuarist 1975.

1) See keelab tubakareklaami täielikult raadios ja televisioonis.

2) Ükski tubakareklaam ei tohi:

A) väita, et tubakatoodete tarbimine on tervislik ja kahjutu või et see suurendab tööviljakust;

B) noortele mõeldud tubakareklaami ei tohi väljendada kunstiliste vahenditega.

10. jaanuaril 1991 kehtestatud seadus keelab igasuguse tubaka otsese ja kaudse reklaami, välja arvatud müügikohad.

Sigarettide reklaam on televisioonis keelatud alates 1965. aastast. 1971. aastast peale on tehtud vabatahtlikke kokkuleppeid, nagu näiteks: A) peab sisaldama tervise kahjustamise hoiatust, B) ei tohi ergutada noori suitsetama.

1) Tubakareklaam on keelatud raadios ja televisioonis alates 1975. a.

2) 1989. aastast alates peab tubakareklaam sisaldama tervise kahjustamise hoiatust.

Tubakareklaam on täielikult keelatud alates 1975. a.

Et seda teemat natuke sügavamalt analüüsida, püüame anda vastused mõningatele küsimustele.

Kuivõrd põhjendatud ja efektiivne on tubakareklaami keelamine?

Ilmselt on selle objektiivseks eesmärgiks tubakatoodete tarbimise vähendamine. Sellisel juhul peaks tubakareklaamil olema oluline mõju.

Kuid seda hüpoteesi faktid eriti ei toeta. 1990. a suitsetas Norras 36% 15aastastest. Kreekas ja teistes Euroopa riikides on märgata tubakatoodete tarbimise kasvu.

Vastuse sellele annab ilmselt hiljuti läbiviidud uuring, mis vaatles suitsetama hakkamise põhjusi: seda ergutavad suitsetavad vennad, õed ja vanemad, elamine ühe vanemaga, kooli pooleli jätmine 16aastaselt. Reklaami suitsetamisele õhutavate tegurite seas ei olnud.

Miks osa inimesi tahab tubakareklaami täielikult keelata?

Esimese põhjusena mainitakse seda, et muud alternatiivsed abinõud (vt tabel) ei ole kas populaarsed või on kulukad ja aeganõudvad.

Teine põhjus on selles, et neljas põhilises vastuoluriigis, kus on suurimad tubakareklaami piirangud ja tubakatoodete tarbimine kasvab, kuulub tubakafirma riigile.

Prantsusmaal on valitsusele kuuluv monopolfirma Seita, millele 1992. a kuulus turust 47,3%. Itaalias on ainuke tubakatootja Aams, mis läheb varsti erastamisele. Hispaanias on monopoolne tootja Tabacaiera, mille aktsiatest on 52% valitsuse käes. Portugalis kuulus Tabaquierale 96% turust ning valitsus kavandab selle erastamist.

Järelikult ei ole seal peapõhjuseks mitte inimeste tervise kaitsmine, vaid kohalike tootjate kaitsmine rahvusvaheliste kontsernide eest.

Miks siis tubakafirmad kasutavad reklaami, kui see ei suurenda tarbimist?

Umbes 25% suitsetajatest muudab sigaretimarki korra aastas. Reklaam üldjuhul ei mõjuta inimesi suitsetama hakkama, kui nad seda ei taha, ega ka rohkem suitsetama. Reklaam on eelkõige mõeldud tarbimisharjumuste suunamiseks.

Milline on niisuguste abinõude võimalik ahelreaktsioon?

Kui tubakafirma ei saa kasutada reklaami konkurentsi vahendina, siis tuleb tal võistelda hinnaga. Nad võivad hinda alandada või välja lasta uusi odavamaid marke. Valitsus tõstab järsult makse, et hinnavõistlust vähendada ning selle tagajärjel suureneb ebaseaduslike sigarettide import.

Mis mõju see seadus avaldab muudele huvigruppidele?

Reklaamiagentuuridele tähendab tubakareklaami täielik keelustamine kogutulude vähenemist. Osa meediaväljaandeid võib reklaamitulude vähenemise korvamiseks tõsta oma toodete hindu. Nii juhtus näiteks Prantsusmaal.

Käesolev materjal ei püüa tubakafirmasid kaitsta, vaid püüab panna sel teemal mõtlema ning leiab, et reklaam on üks väljendusvabadusi.