Tartu kaubahalli tagaukse juures laaditakse suurele veoautole purgibor?ipurke, kaupluseriiulitel on tehtud puhas vuuk. Ajalehtedes arutlevad kõik, kel sulg vähegi jookseb, rubla ja krooni vahetuskursi üle. Kusagil vuravad rahaveomasinad, teisal instrueeritakse rahavahetajaid. On juuni ning eesti rahvas ootab nii jaanipäeva kui oma krooni.

Äripäeva arvates on rahareform ja krooni käibeletulek viis aastat tagasi, 1992. aasta 20. juunil, üks olulisemaid Eesti Vabariigis tehtud samme. Samas ka üks väheseid, mille tähtsust ja väärtust ei ole kuigivõrd kahtluse alla seatud. Viis meest -- Rein Otsason, Siim Kallas, Raimund Hagelberg, Vahur Kraft ja Uno Mereste, kelle signeeringut võime kupüüridel näha -- on allkirja andnud õigele asjale.

Kuigi kõige enam on vaieldud krooni kõvaduse ja jäikuse üle, ennustasid nii mõnedki kroonile juba sama aasta sügiseks kadu. Rahareformi peeti ka liiga ennatlikuks või kiirustades korraldatuks. Toonane ülemnõukogu saadik Tiit Made näiteks oletas nädal pärast rahareformi Äripäevas, et ettevõtete arvete säilitamine muudab rahareformi liberaalseks ning Eesti vajab peagi veel ühte rahareformi. Ettevõtjates tekitas enim meelepaha reformiga kaasnenud maksukoormuse suurenemine, mida tauniti avalikes pöördumistes.

Kui ühte rada pidi on mindud, on raske hinnata, kas oleks olnud kasulikum mõnel teisel viisil kroonini jõuda. Võrrelda võiks ehk naabrite Läti ja Leeduga, kus vaheetapina kasutati üleminekurahasid -- Läti rublasid ja kuponge. Tagantjärele targana tuleb aga tunnistada, et Eestis tehti õigesti, kui konverteeritava rubla ehk koru sisseseadmisest loobuti.

Eesti valik, kiire, oskuslik, kompromissitu ja mõnes mõttes jõhkergi rahareform, tundub viie aasta pärast ainuõige. Eesti oli esimene endistest NSV Liidu osadest, kes iseseisvale majandusarengule suuna võttis ja otsustavalt rublaringist välja hüppas. Tegemist ei olnud hulljulge vettehüppega tundmatus kohas, vaid läbimõeldud ja õnnestunud sammuga. Otsustavus kajastus selleski, et ebamääraseks muutunud RBL-SUR-FIM-USD-jne-segasüsteem õige pea EEKidega asendus.

Igasuguse muutuse korral on neid, kes kannatavad, aga elu läheb oma arengus edasi. Nii on ka krooni juurdumisega inimeste teadvuses. Algul korrutati ju poodi minnes hinnad kõigepealt kümnega, et võrrelda hiljutiste rublahindadega. Ajapikku sellest loobuti ning praegu on selle aja taganutmine, mil Doktori vorst maksis kaks rubla ja kakskümmend kopikat, kuidagi kohatu.

On hea, et krooni kurss on kaitstud päevapoliitika meelevalla eest ning selle muutmine nõuaks parlamendi otsust. Rahapoliitikas on oluline kindla joone jätkumine. Selles suhtes on hoiatavaks näiteks Leedu otsus kunagised rublasäästud teatud ulatuses üks-ühele kursiga tagantjärele littideks vahetada. Sama läbimõtlematut ideed on meilgi korduvalt üles tõstetud.

Ühelt poolt poliitilise ja teiselt poolt majandusliku otsuse tulemusel viis aastat tagasi sündinud kroon on saavutanud sümboolse tähenduse ja saanud müütiliseks püsivuse etaloniks Eestis. Kohati tundub meie rahaühik koguni nii püsiv, et umbes 50 aasta pärast, kui eurost tüdinenud sakslased oma marka taastavad, siis saavad nad seda teha kroonile toetudes.

Peagi on käes kuues oma-krooni-jaanipäev. Äripäeva arvates on Eesti kroon seda väärt, et jaanilõkke ääres temagi auks üks toost lausuda.