Luksemburgile ennustatakse rasket tööperioodi. Niisama vähe kui ELi liikmed olid huvitatud valitsusmehhanismi muutmisest, soovitakse raha ümberjagamist, et teha kohta uutele liikmetele. Läinud nädalal toimunud põllumajandusministrite kohtumise järgi otsustades ei ole riigid veel valmis toetushindu kärpima, et takistada toidumägede kasvu ning valmistuda liidu laienemiseks. Niisamuti on Hispaania, Portugal, Iirimaa ja Kreeka selgelt mõista andnud, et pole valmis loovutama midagi neile eraldatud strukturaalsetest fondidest.
Peale liidu laienemise on olulisemad ülesanded hõivealase tippkohtumise kokkukutsumine, tõenäoliselt novembris. Uut kiirendust vajab ühisturu kontseptsiooni ellurakendamine, seal hulgas maksude ühtlustamine.
Luksemburgi presidentuuri hakkab juhtima peaminister Jean-Claude Juncker, kristlik demokraat, kel on head suhted Saksamaa kantsleri Helmut Kohliga. Briti peaministrist Tony Blairist jäävad Junckeri vaated kohati veelgi enam vasakule. Näiteks ei poolda ta Briti valitsuse suunda tööturu liberaliseerimisele. Kiire dereguleerimine ilma töötajaid kaitsmata ei saa olla lahendus suurele tööpuudusele. Luksemburgis on töötute protsent ELi madalaim.
Maksud on Luksemburgile keeruline teema, sest sinna voolab hulgaliselt Saksa säästuraha, mille intressidelt Luksemburg maksu kinni ei pea. «Luksemburg ei ole ELi ainus maksuparadiis,» väidab Juncker. Kõigil Euroopa riikidel on oma maksusoodustus. Juncker on valmis «ebaausat» võistlust maksude ühtlustamisega kaotama, kuid sel juhul peab see puudutama kõiki makse, mitte vaid neid, mis on Luksemburgis madalad või puuduvad hoopis.
Ühisraha osas on Juncker öelnud, et esimesed kandidaadid Maastrichti lepingu järgi peaksid selguma sügisel. See võib tekitada rahutust finantsturgudel, eriti kui ilmneks, et Prantsusmaa ja Itaalia ei suuda tingimusi leevendamata liitu pääseda. Luksemburg ise, mille eelarve on ülejäägis ja riigivõlg väike, täidab ühisraha tingimused ka Maastrichti lepingu kõige rangema tõlgenduse juures. © THE ECONOMIST NEWSPAPER LTD, LONDON 1997