Keskerakonna ettepanek kehtestada progresseeruv tulumaks tõotab majanduslikult edukatele inimestele suuremat maksukoormat ning Keskerakonnale plusspunkte valijate hulgas. Ettepanekut tuleb käsitleda võimalike erakorraliste riigikogu valimiste kontekstis.

Samas pole ettepaneku esitajatele veel päris selge, kas üldine maksukoormus peaks selle sammu tagajärjel tõusma, vähenema või samaks jääma.

Nii teatab Liina Tõnisson 19. juuli Eesti Päevalehes, et üldine maksukoormus muudatuse tulemusena ei tõuse. Kuid samas leiab Tõnisson, et proportsionaalne tulumaks ei võimalda normaalselt rahastada haridust, justnagu progresseeruv tulumaks seda võimaldaks. Kust see raha siis ikkagi juurde tuleks? Ilmselt polegi see vist Keskerakonnale nii oluline.

Mis on siis selles tulumaksu temaatikas sellist, millest loodetakse erakonnale populaarsust?

Eelpoolnimetatud artiklis toob Tõnisson eeskujuks sõjajärgse Norra, kus tema sõnul: «Pingutasid nii rikkad kui vaesed. Meie aga oleme sundinud pingutama eeskätt vaeseid.»

Teine keskerakondlane Lembit Soots teatab 29. juuli Eesti Päevalehes: «Praeguse maksuseadusega teeme ülekohut madalapalgalistele ja lubame kõrgepalgalistel naerda maksuseaduse üle.»

Vahest need kaks mõtet on võtmeks paljude valijate südamesse.

Sest paljud ei viitsi ju süveneda arvutustesse.

Praegu maksab näiteks 35 000 krooni kuus teeniv inimene tugevalt üle 100 000 krooni aastas tulumaksu. Vaevalt, et see summa ikka nii väga naerma ajab, olgu tegemist vaese või rikka inimesega. Miks tahetakse «rikastele» veel lisakaristust?

Suur osa ühiskonnast ei mõista ikka veel, et mida jõukam on nende naabrimees, seda parem ka neile. Pigem kõditab nende inimeste alateadvust pilt suuremaid makse maksvast «rikkast».

Sest ikkagi on ju mõnusam mõelda, et ka jõukamal ligimesel hakkab siis sama kehvasti minema kui teistel. Mis sest, et teiste elu sellest sugugi paremaks ei lähe. Tuleks juurde vaid sadade kaupa ametnikke, kes teeniksid elatist sellega, et hoolega muudkui arvutaksid, palju ühtedelt võtma ja teistele andma peab. Kusjuures sellist õiglust, millest unistab Keskerakond, ei suudeta niikuinii jalule seada.

Ei ole ju ka tegelikult meie ühest eeskujust Norrast saanud see, mis ta praegu on, mitte «rikaste pingutama sundimisega», vaid hoopis muu, eelkõige nafta ja teiste loodusvarade abil.

Kuid kõrgepalgalised peaksid küll silmas pidama: vähemalt Keskerakond on kindel, et rahva hulgas on palju neid, kes tahavad näha edukaid virelemas koos vaestega.

Et ikka kõik oleksid kõiges võrdsed ja õiglus oleks rahva hulgas jalule seatud.