Strateegiline tõmblemine

Vaidlustes sünnib tõde, öeldakse. Kurb on asi siis, kui vaieldakse mõttetute asjade üle juba ammu mõttetuks muutunud vaidlust. Lihtsalt seepärast, et kunagi sai vaidlema hakatud. Veel kurvem, kui seda tehakse maksumaksja raha eest.

Riigikogu vist ei kujutanud mullu suvel hästi ette, millega hakkama saab, kui võttis vastu seaduse, millega kohustati valitsust koostama strateegiliselt tähtsate ettevõtete nimekiri. Tiit Vähi valitsus täitis kohustuse, pani portsu ettevõtteid ritta ja andis nimekirja mullu novembris parlamendile üle. Edasist nimetan mina tühikargamiseks.

Üle aasta on riigikogu seda nimekirja küll ühte-, küll teistpidi venitanud ja kokku surunud, kogu aur on kulunud vaidlustele, millised ettevõtted lülitada nimekirja, millised mitte. Kelle vererõhk tõusis eluohtliku piirini, kes oli vihane, kes lihtsalt hämmeldunud. Lõppu ei paista. Üksikud hääled kõrbes (Hänni-Pärnoja-Lipstoki eelnõu) on seni jäänud vastukajata. Ka üleeile joosti vaidlustega järjekordselt ummikusse.

Jääbki mulje, et vaidlus käib lihtsalt sellepärast, et kunagi sai ju otsus vastu võetud ja kuidas sa ikka endale tunnistad, et otsusega on puusse pandud ja pikka aega tühja tööd tehtud. Muidugi, enda vigade tunnistamine on ebameeldiv tegevus. Soovitaks parlamendil end siiski kokku võtta ja teha strateegiline otsus selle nimekirjaga mitte tegelda. Seda enam, et mingit majanduslikku sisu tal pole.

Riik on vilets peremees ja kehv investor ning võib otsustusõiguse ettevõttes kaotada ka siis, kui ta on enamusaktsionär. Riigil võivad olla ju mingid strateegilised huvid, ent siis tuleb paika panna, kuidas ta neid huve ka kaitseb, sõltumata sellest, mis omandivorm mingil ettevõttel on.